Kõikidel etendustel on eestikeelne sünkroontõlge

Teater „Krasnõi Fakel“, Novosibirsk

Anton Tšehhov
KOLM ÕDE 

Lavastaja: Timofei Kuljabin
Kunstnik: Oleg Golovko
Valguskunstnik: Deniss Solntsev
Viipekeele õpetaja: Galina Ništšuk
Vaegkuuljate kultuuri konsultant: Veronika Koposova, Tamara Šatula

Näitlejad: Konstantin Telegin, Ilja Muzõko, Anton Boinalovitš, Klavdia Katšusova, Valeria Krutšinina, Irina Krivonos, Linda Ahmetzjanova, Darja Jemeljanova, Deniss Drank, Aleksei Mežov, Pavel Poljakov, Andrei Tšernõhh, Sergei Bogomolov, Sergei Novikov, Jelena Drinevskaja

Etenduse kestus 4 tundi 30 minutit (kolme vaheajaga)
16+ 

Preemia „Kuldne Mask“ 2017, kategoorias „Žürii eripreemia Draamateatrile ja Nukuteatrile“. Nominent preemiale kategooriates „Parim draamalavastuse väikevorm“, „Parim lavastajatöö“, „Parim kunstnikutöö“, „Parim naisosatäitja“ (Linda Ahmetzjanova), „Parim mees kõrvalosatäitja“ (Konstantin Telegin). 

Timofei Kuljabin on tervet Prozorovite pere, nende külalised ja leibkondlased muutnud kurtideks – näitlejad õppisid poolteist aastat viipekeelt. Kogu Tšehhovi tekst ilmub tõlkena tiitrite paneelile lava kohal, vahel ka koos täpsustusega: „Veršinin: „Tram-tam-tam (SMS)", kui polkovnik tahab Mašale teada anda, et ta tema kõrval on. Ja-jah, kangelastel on mobiiltelefonid ja tahvelarvutid, Andrei lülitab arvuti sisse valju Windows'i laadimise heliga, Irina vaatab televiisorist klippe, kuid mingit muud agressiivset kaasajastamist ei ole, paljud kangelased kannavad möödunud sajandi stiilis kostüüme ja kõik joovad teed samovarist. Tšehhovi kangelaste teadlik kuulmisest ilmajätmine tundub veidra paradoksina: näidend on ju sellest, mida nad kuulevad, aga ei suuda üksteist kuulata; kui aga kangelased on kurdid, peaks see mõtet kohutavalt vähendama. Hämmastaval kombel aga sellist vähenemist ei teki. See, et kangelased vestlevad omavahel žestide keeles täidab lavastuse energiaga, „närtsinud Tšehhovist" pole jälgegi. Suhtlemine on täis liikumist, vesteldes peavad näitlejad üksteist vaatama, endale tähelepanu tõmbama, soovides, et neid kuuldaks, peab igaüks teist puudutama, teiste tempot maha võtma. Tundub, et Tšehhovis pole kunagi varem olnud sellist taktiilsust, kui otsese kontakti puhul, mille eest pole kuhugi pääsu.

See on ühtaegu nii vaikne kui ka väga kärarikas lavastus – selles on palju liikumist, lõbu, siin isegi tantsitakse – ka kurdid kuulevad ju vibratsiooni ning tunnetavad rütmi. Naer, pisarad, skandaalid, karjed – kõik see on peaaegu hääletu, aga samas väga avatud, justkui teravdaks kurtus kõike, sealhulgas ka miimikat. Edasi on aga vaja lihtsalt jutustada „Kolmest õest" uue pilguga.
ajaleht Ekran i stsena