Teater 'Ballett Moskva', Moskva

Café Idiot
näidend ühes vaatuses

 

Muusika Nik Bärtsch ja eelmise sajandi šlaagrid
Lavastus: Sasha Pepeljajev
Kostüümikunstnik: Sergei Illarionov
Valguskunstnik: Andrei Rebrov

Artistid: Roman Andreikin, Kamilla Abuzoka, Igor Bekagajev, Galina Gratšova, Arsen Imenov, Anne Charlotte Couillaud, Irina Lobkova, Aleksei Narutto, Ilja Romanov, Olga Timošenko, Konstantin Tšelkajev, Aleksandr Šuiski

Teksti loeb Magoga Matšulskaja

 

Etenduse kestvus 1 tund 20 minutit
16+

Me ei taha ja ei saagi etenduses ümber jutustada Dostojevski romaani 'Idioot', see oleks mõttetu tegevus. Teatris ei suuda me niikuinii mitte midagi seletada. Me võime mängida süžeed ja sellest saab selgeks, et mingid kangelased tegid seda-ja-seda. Kõige tähtsam on aga väljaspool teksti.
Seepärast polegi Café Idiot ei ümberjutustus Dostojevkist ega ka selle käsitlus. Need on mingid mõtted mõtetest. See on püüd romaani atmosfääri mõjul peegeldada kangelasi valdavaid tundeid. Romaani sisu te aga meie etendusest teada ei saa.
Millest siis see etendus on? Võin öelda, et see on sellest, kuidas inimene ise ennast piinab, ise endale õnne keelab. Aga ka need on kõik tühjad fraasid. Ma tahan, et need tunded tekkiksid vaatajal iseseisvalt. Ma tahan, et vaatajad lahkuksid teatrist lahendamata mõtete ja emotsioonide sasipuntraga; mingi after effectiga, justkui te oleks vaadanud väga pikka aega eredat ekraani ning seejärel silmi sulgedes keerleksid silme ees jätkuvalt valged täpid.

Loomulikult ei jutusta Sasha Pepeljajev meile ümber romaani: rütmiliselt ning emotsionaalselt kontrastsete stseenide jada lubab meil vaid tuttavaid episoode aimata. Tsitaate Dostojevskilt kuuleme etenduses kolmel korral: neid loeb naiivne lapsehääl ilma mingi paatosevarjuta ning pisarateta, need annavad tantsuepisoodidele jubedavõitu-halastamatu läbipaistvuse. Nagu ka romaan ise, balansseerib etenduski julma melodraama, psühholoogilise thrilleri, kriminaalkroonika, karnevalimeeletuse ja laadapalagani piiril. Siin on olemas ka rohelisse helendusse mähkunud nuga, mis aeglaselt läbi õhu hõljub, et seejärel ohvri rinda siseneda; siin on ka mööda lava jooksvad – seda sõna otseses mõttes – Rogožinid ja Mõškinid, kes ilmuvad kummitustena otse rohelise tapeedi seest; on ka lõdvestunud-väljapetetud kaif põrgulikus diskosaalis ja on ka odava bordelli atmosfäär koos satiiriliselt võimendatud tikk-kontsadel kõndivate daamide defilee erootikaga.
Aga kõige tugevam selles koosluses on muidugi tants ise – emotsionaalselt rikkalik, tehniliselt üsnagi keerukas, tekstiliselt läbitöötatud mix Nik Bärtschi julmast muusikast ning eelmise sajandi nostalgilistelt läänelikest šlaagritest – see kõik lubab eksperimenteerida erinevate stiilide ning žanridega. Koreograaf on leidnud vajalikud sõnad-liigutused igale tegelaskujule igaks konkreetseks juhtumiks.