EESTIKEELNE SÜNKROONTÕLGE

Arkadi Raikini nimeline teater Satirikon (Moskva)

Aleksandr Ostrovski
NALJAMEHED 

Lavastaja: Jevgeni Martšelli
Lavastuskunstnik: Dmitri Razumov
Kostüümikunstnik: Maria Danilova
Muusikaline kujundus: Valeri Tšernõšev
Valguskunstnik: Anatoli Kuznetsov
Heli: Tatjana Nikitina, Jekaterina Pavlova 

Näitlejad: Konstantin Raikin, Aljona Razživina, Uljana Lisitsina/Anna Petrova, Ilja Rogov, Deniss Suhhanov, Anton Jegorov, Roman Matjušin, Mihhail Širjajev, Marina Ivanova/Elvira Kekejeva, Igor Gudejev, Sergei Bubnov, Jelena Goljakova, Alina Dotsenko, Rozalia Kajumova, Konstantin Novitškov, Aleksei Falko, Sofia Štšerbakova, Jelena Bereznova, Nikita Grigorjev, Pavel Aleksejev, Jaroslav Medvedjev, Asja Kalinina

Etenduse kestus 2 tundi
12+ 

Süžee järgi tundub näidend algselt liigagi lihtne ja lihtsameelne. Lavastajana tahtsin midagi teravamat ja vastuolulisemat, puudu oli pinget ja mõjuvaid olukordi. „Naljameestes“ pole isegi tõsist kirge. Mulle meeldivad rohkem provokatsioonilisemad lood, milles on mõistatusi, küsimusi ja intriige. Siis aga jäin mõttesse ja lugesin näidendi mitu korda üle. Korraga hakkas see mulle meeldima just oma naiivsuse ja lihtsusega.

Kuna näidendis on jutt siiski armastusest, tahtsin seda teemat vaadelda Ostrovski tuntumate näidendite varal. Ostrovskil viib armastus sageli surmani: „Kaasavaratu“, „Äike“, „Lumehelbeke“. „Naljameestes“ lõpeb aga kõik hästi. Otsustasime kontrapunktina esitleda just neid traagilisi lõpuosi. Seetõttu ilmuvadki lavastusse tegelased ka teistest näidenditest. Ka seetõttu, et teises vaatuses toob Ostrovski isegi sisse terve hulga uusi tegelasi. Nad toovad kaasa täiesti eraldiseisva loo, nimetavad arusaamatuid nimesid, millel pole näidendiga mingit pistmist. Mõtlesin, et miks mitte kasutada nimesid teistest Ostrovski näidenditest? Selle kummalise nihke abil, mille oleks võinud ka välja jätta, astume aga Ostrovski maailma.

Jevgeni Martšelli, intervjuu ajakirjale Teater 

Lavakujundaja Dmitri Razumov ei ehitanud lavale viletsat majakest, kus elab ametnik Obrošjonov ja tema kaks tütart – vanatüdruku staatuses Anna ja noor neiu Verotška. Vaataja ees on hoopis platvorm karmidel hallidel kividel, tellingud ja nende kohal lainepapist lehed. Selles maailmas pole mugavust ega halastust. Sellest saab selgelt aru ka peategelane Konstantin Raikini esituses. Platvormile astub ta nagu areenile – suurtes klounininadega saabastes, maikas ja laiades traksipükstes. See on tema viis ellu jääda – enda üle naerda, mängida rikaste lõbustamiseks lolli, kutsika kombel selili visata ning käppadega heategija Hrjukovi ees vehkida – ikka oma sõltuvusest tsirkus teha ning selle sama tsirkusega ka elatist teenida.

Alanduses võib aga olla ka üks salajane uhkus – näitlejameisterlikkus. Raikin ei joonista asjata lendleva plastilise liigutusega Chaplini ning Michael Jacksoni varjusid. Ja üks uhkus on selge: mitte kõik pole müügiks, on olemas piir, mille taga jääb väärikus kättesaamatuks – see on isadus.

ajakiri „Teatraal-online“ 

„Naljamehed“ Jevgeni Martšelli lavastuses ei meenuta üldse A. N. Ostrovskit. Siin pole jälgegi kaupmeeste Moskva jõe tagusest alast ja üldse mitte mingisugusest rajoonist või linnast. On vaid üleüldine hall konstruktsioon koos maasse uppuvate poolpimedate akendega ja haleda kasepuuga keset varemeid. Näidendi kangelased on riietatud ülikondadesse, millel pole ajastu jooni. Lavastuse žanr on aga midagi absurditeatri ja sünge koomiksi vahepealset. Pensionile jäänud ametniku Obrošjonovi ja tema kahe tütre saatuse toob lavastaja üsnagi otsustavalt psühholoogilisest teatrist kaugemale ning muudab selle graafiliseks, kujutavaks. Näitlejad mitte ei mängi, vaid kujutavad oma tegelasi, joonistavad peaaegu et šarže. Konstantin Raikini fantastiline plastika muudab Pavel Prohhorovitš Obrošjonovi mingiks uskumatuks olendiks, kes suudab silmapilkselt ümber kehastuda lõputust alandatusest – kus ta muutub peaaegu et koeraks, aeledes kõht ülespidi rikka kaupmehe Filimon Protasjevitš Hrjukovi (Deniss Suhhanov) ees – kuni pea et kuningas Leari figuurini, kui palub, et ta vanem tütar Anna nõustuks abielluma sellesama Hrjukoviga perekonna heaolu nimel. Seda gammat mängib näitleja niivõrd kiiresti, et üleminekut ühest olekust teise on pea võimatu märgatagi.

ajaleht Ekraan ja Lava