16. ja 17. oktoober Rahvusooper Estonia

Vladimir Majakovski nimeline teater, Moskva

Marius Ivaškevičius

 

Lavastaja: Mindaugas Karbauskis (Leedu)
Kunstnik: Sergei Barhin
Kostüümikunstnik: Maria Danilova
Valguskunstnik: Igor Kapustin
Muusika: Giedrius Puskunigis

Osades: Jevgenia Simonova, Tatjana Orlova, Aleksei Djakin, Veera Panfilova, Sergei Udovik, Aleksei Sergejev, Pavel Parhomenko, Julija Silajeva, Julija Solomatina, Miriam Sehon, Maksim Glebov

 

Etenduse kestvus 3 tundi ja 20 minutit
16+

'Vene romaan' on omapärane perekonnasaaga, variatsioonid romaani 'Anna Karenina' teemadel, milles Lev Tolstoi ei astu meie ette ainult oma šedöövri autorina, vaid ka kui oma perekonna draama autorina. On olemas romaane, mis põhinevad autori elul. Aga on ka selliseid, mis tulevikus mõjutavad autor elu. Või siis hävitavad selle. Ja siis muutub autor selles reaalsuse ja kunstilikkuse ühtesulanduvuses oma enda loomingu kõige traagilisemaks tegelaseks.

Tundub, et mitte ainult Lev Tolstoi teoste instseneeringutest, vaid ka näidenditest temast endast ja tema perekonnast, võiks kokku panna üsna soliidse raamatukogu. Marius Ivaškevičius läks veel originaalset teed ja lõi konkreetselt ühe parematest, kui mitte parima näidendi sellest kujutletavast kogumikust. Asi pole mitte ainult selles, et pärast Lev Tolstoi perekonna ajalooga tegelemist jättis Ivaškevičius tegelaste hulgast kirjaniku enda hoopis välja. Ja asi pole ka selles, et Ivaškevičius segas elu romaani, see tähendab kirjaniku ja tema abikaasa dramaatiliste, kirglike ja vahel lausa valulike suhete loo kirjandusliku romaaniga: 'istutas' puuduva Lev Tolstoi juurde tegelasi tema romaanist 'Anna Karenina'. Ivaškevičius ja Karbauskis läksid veelgi kaugemale. Üsnagi banaalne stseen autorite kannatustest, mille kohaselt peaks autor elama elus üle midagi väga rasket ning seejärel panema oma kogemuse paberile – see pole nende jaoks. 'Vene romaanis' haarab väljamõeldis võimu reaalsuse üle, ettekujutuses tekkinud ja sõnadesse valatu muutub kirjaniku tahtmatuks ennustuseks oma saatusest, praktiliselt needuseks.
Sureva Tolstoi ümber kogunenud inimesed on vaevatud  hasardist olla ajaloolise sündmuse tunnistajaks, nad püüavad ta suust iga sõna mitte armastusest tema vastu, vaid eelaimusest, et neid sõnu saab inimkonnale hiljem kallilt edasi müüa.