Izhokas Merase romaani järgi
Viik kestab silmapilgu
RAMT (Moskva)

„Kuldse Maski 2011" preemia nominent - draamateatri parim väiksevormi etendus; parim lavastajatöö - lavastaja Mindaugas Karbauskis; parim meesosa - Ilja Issajev.

Lavastaja: Mindaugas Karbauskis
Kunstnik: Anna Fjodorova
Kostüümikunstnik: Natalja Voinova

Näitlejad: Aleksander Grišin, Ilja Issajev, Darja Semjonova, Nelli Uvarova, Ramilja Iskander, Aleksander Doronin, Dmitri Krivoštšapov, Vladislav Pogiba, Taras Jepifantsev

Etendus kestab 1 tund 50 minutit ilma vaheajata

„Viik kestab silmapilgu" etendus on lavastatud Venemaal peaaegu tundmatu leedu kirjaniku Izhokas Merase romaani järgi. Lavastaja Mindaugas Karbauskis jätkab oma loomingu süžeed ja näitab inimest situatsioonis, mis muudab tavalist elukulgu, sundides teda sooritama tegu, mis tähendab valikut, mässu või allaandmist.

Juudigeto Leedus. 17-aastasel Isaak Lipmanil on malepartii saksa ohvitseriga, geto komandandi Adolf Schogeriga. Mängu panuseks on elu. Isaaki ja kogu geto elu.
Poisil on viis õde-venda. On ka isa Abraham Lipman.
Lipmanite pere - vanad ja noored - on väga erinevad karakterid, erinevad vaated elule ja oma kohale selles elus, oma vaade getole, ellujäämise võimalustele või elu lõpule seal.

Geto on kõikehaarav kujund piiramisest, vägivallast, ohvrist. Kuid geto on veel ka - päevad, kuud, eluaastad. Tunded, mõtted, teod peegelduvad siin eriti võimsalt. Armastus ja sõprus, laste sünd ja nende surm, kõrkus ja halastus, ustavus ja reetlikkus, häda ja lõputu õnnetunne igast päikeselisest päevast - nii täiuslik saab olla ainult eksistentsi tipp.
Sakslased mängisid mängu: usume, et kõik läheb hästi. Tuttav mäng. Valmidus petetuiks saada on üks minu etenduse teemadest. Kuid peamine siiski on valik enesepetmise ja vastupanu vahel.
Mindaugas Karbauskis, „TimeOut" ajakirjale antud intervjuu

Rahulik, ärritavalt kleepuv etenduse faktuur kastab publiku monotoonsesse rituaali, mis ei ole emotsionaalsete laksatuste puulest eriti rikas, vaid on täis lõputuid igahetkelisi vahetusi. Nii vahetab Isaaki tütar Inna „Juuditari" partituuri oma elu vastu, andes sõpradele võimaluse vabalt laulda keelatud ooperit. See on etenduse esimesi lugusid ja kõige rohkem hämmastab siin hetke tunnetus, mis on venitatud lõpmatuseks. Inna, võttes seljast Taaveti tähega poolkasuka, lahkub salaja getost linna, et kohtuda oma sõbranna Maria Blaževskajaga, kes varjab kallihinnalist partituuri. Maria aga jääb kuhugi kauemaks ning komandanditund läheneb halastamatult. Sõbralik vestlus, käepigistus, hilinemine getosse, surm. Lihtsad ja mittekangelaslikud valikuhetked, mille hinnaks on elu. Sellel teljel keerleb elegantselt Karbauskise etendus, ignoreerides kurbust ja pisaraid. Seda mitte, et neil poleks kohta getos, lihtsalt neil pole kohta selles elus, mis Karbauskise nägemuses ongi geto - möödapääsmatu mahajäetus, maailma paisatud inimese vältimatu kiire kadumine. Karbauskis viib oma etenduses pisaratepuuduse viimse piirini, ta ei nõua kaastunnet. Abraam Lipman ei liiguta end finaalis, kui Schoger pakub talle hirmuäratavat vahetuskaupa. Selleks, et päästa getos olevaid lapsi, peab tema poeg Isaak võitma malepartii, kuid ta ise on määratud surmale. Kui ta aga kaotab, siis hukkuvad kõik: nii lapsed kui ka tema ise. Muide, alati on võimalik päästev viik - siis ei sure keegi. Isaaki jaoks on selline tehing võimatu. Ta viib oma malepartii igavese šahhi situatsiooni ehk võidule. Ja valib võidu. Selle hirmsa, šeikspiiriliku valiku teeb Isaak kõhklematult ja rahulikult. Ja samamoodi võtab selle otsuse vastu isa Abraam. Sest vahetuskaup tema elu vastu on vabadus.
„Venemaa leht"