Eriprogramm, koostöös Tallinna Linnateatri festivaliga 'Talveöö unenägu'

Kõikidel etendustel on eestikeelne sünkroontõlge

Rahvaste Teater, Moskva

ŠUKŠINI JUTUSTUSED

Lavastaja: Alvis Hermanis
Kunstnik: Elvis Hermanis, Monika Pormale
Fotode autor: Monika Pormale
Kostüümikunstnik: Viktoria Sevrjukova 

Näitlejad: Jevgeni Mironov, Tsulpan Hamatova, Julia Svežanova, Pavel Akimkin, Julia Peresild, Natalja Nozdrina, Aleksandr Grišin, Aleksandr Novin, Dmitri Žuravljov

Etenduse kestus 3 tundi
18+

Preemia „Kuldne Mask" 2010 kategoorias „Parim draamalavastuse suurvorm", „Parim kostüümikunstnikutöö", „Parim meesosatäitja" (Jevgeni Mironov). Preemia nominent kategooriates „Parim lavastajatöö", „Parim kunstnikutöö", „Parim naisosatäitja" (Tšulpan Hamatova).

Lavastus tundub täiesti lihtsa ja naiivsena, see meeldib kohe ja on isegi natukene nagu häbi, et see nii väga meeldib. On tunne, nagu lehitseksime uut pildiraamatut jutustustest, mida juba ammu-ammu teame, ühtäkki aga näeme neid mingi uue teravusega. Varsti saab selgeks, et see lihtsus on tegelikult kunstlik. Loomulikult ei tähenda see, et kujundus sarnaneks tõelisele külakeskusele või et Rahvaste Teatri meeskonna reis Srotskisse tõi lavale mingisuguse realismi, nagu see oli kunagi MHATi või Dodini teatris, mis püüdsid täielikult sukelduda tegelikkusse, mida nad kujutasid. Vastupidi, tundub, et näitlejad, keda juhib Jevgeni Mironov koos lavastaja Alvis Hermanisega, sõitsid Šukšini kodupaikadesse selleks, et olla kohalike elanike vastandid. Aga salvestuse, mille sealt tõi kaasa lavastuse kunstnik Monika Pomale – küla autahvlit meenutavad portreed, perekonna paraadfotod maja taustal, mida saadetakse sugulastele ja riputatakse seintele, avarad vaated – see kõik vaid rõhutab seda, kuidas tänane küla on samamoodi kaugel meist, nagu oli ta ka 60ndatel.
Alvis Hermanis räägib väga huvitavalt distantsist, mis on meie kõigi vahel: tema ja ta lätlannast kunstnik on kaugel Venemaast, Moskva näitlejad Srostki küla elanikest ja meie kõik 60ndate elust. Ilmselt on aga just see distants ja kaugenemine, mida ta oma lavastuses püüdlikult alles on hoidnud, aidanud näidend muuta palju venelikumaks, kui seda on suutnud teha enamik kodumaiseid lavastajaid. Efektiivne ja ere kujundus, mis ei teesklegi tegelikkuse peegeldust, on kuidagi ootamatult toonud peaaegu et unustatud tekstist välja selle siiruse ja südamevalu.
ajaleht Vremja Novostei

„Šukšini jutustused" on loomulikult ansamblilavastus. Selles soleerib aga Jevgeni Mironov. Ta on võimeline mängima kõike – vanurit ja teismelist, lihtsameelset ja elukogenut, kaabakat ja pühakut, geeniust ja eikeegit. Mironov mängis vene inimest kõigis tema hüpostaasides ja ilmingutes. Ta mängis lihtsat inimest. Tema, nagu ka terve lavastus, tõestas, et seinad meie vahel on kujuteldavad, et kuidagi on maailm siiski ühtne ja kogu oma traagilisuse juures ikkagi täis häid inimesi ja kõrgemat tähendust.
ajaleht Izvestija