EESTIKEELNE SÜNKROONTÕLGE

Teater Sovremennik (Moskva)

Jevgeni Griškovets
KOGUTUD TEOSED 

Lavastaja: Viktor Rõžakov
Kunstnik: Nikolai Simonov
Kostüümikunstnik: Galja Solodovnikova
Helilooja: Dmitri Vlasik
Videograaf: Vladimir Gusjev
Valguskunstnik: Ivan Vinogradov 

Näitlejad: Marina Nejolova, Aljona Babenko, Dmitri Lõssenkov/Nikita Jevfemov, Svetlana Ivanova, Sergei Novosad, Maksim Razuvajev, Georgi Tokajev 

Etenduse kestus 2 tundi
16+ 

Uue teatrijuhi esimene etendus kujutab endast alati ka manifesti, või pragmaatilisemalt öeldes, oma kavatsuste väljakuulutamist. Viktor Rõžakov valis Sovremenniku kunstilise juhina oma ametisse seadmise etenduseks Jevgeni Griškovetsi „Kogutud teosed“. Selles käsitletakse hüvastijättu minevikuga, pärandi ja pärijate saatust. See on vene kultuuris alati oluline teema olnud ja muutus Sovremenniku jaoks eriti teravaks pärast teatri pikaaegse juhi Galina Voltšeki surma. Kui arvestada, et hiljuti lesestunud Marina rolli mängib Voltšeki lemmiknäitleja Marina Nejolova, nende vanemat poega teatri asutaja Nikita Jefremovi pojapoeg, ning korteri uue omaniku nimi on kokkusattumuse tõttu Viktor, kõlavad „Kirsiaia“ motiivid orvuks jäänud teatri pärandi teema valguses.

 Internetiväljaanne Solta

Koondades ühte lavastusse erinevate põlvkondade „kaasaegseid“, teeb Rõžakov Griškovetsi kaudu ettepaneku rääkida sellest, mis neid erinevaid inimesi omavahel seob. Ühisosa kasvab välja detailidest, mis lavastuses on katkendlikult märgistatud, nii et teater peab koos vaatajatega neid otsima ja avastama.

Internetiväljaanne RBK Stiil 

„Kogutud teosed“ räägib eelkõige hüvastijätust minevikuga ning uuest ajastust, mille foonil Marina Nejolova kangelanna tundub ääretult sisuka inimesena, tohutu sisemaailma ja põhjatu sallivusega. Ta ei pea kelleltki laenama pehmust, taktitunnet, sisemist intelligentsi ega valmisolekut stereotüüpe lõhkuda.

Veel loodab ta „eredale“ kõikehõlmavale suhtlemisele, vaatamata sellele, et elu on muutunud värvituks. No vähemalt erandkorraski. Kuid läikivvalges, peaaegu steriilses ruumis – koos uue püsiväärtusega – on see võimatu. Kunstnik Nikolai Simonov on kogu ruumi „puhastanud“ igasugusest individuaalsusest, vabastanud selle detailidest, mis võiksid mälestused esile kutsuda. Kodutunne on siit välja tuulutatud. 

Viktor Rõžakovi lavastus koosneb muuhulgas ka kultuurikoodide vahetustest ning põlvkondade vahelisest katkestustest, täiesti erinevatest vaatenurkadest elule, mis samas perekonnaski kokku ei lange. Inimesed, kes tegelikult oleksid ju pidanud teineteisega kokku kasvama, tiirlevad erinevatel orbiitidel ega tea, kuidas nad võiksid kokku saada.

Internetiväljaanne Teatral Online