ilma sünkroontõlgeta eesti keelde

Arkadi Raikini nimeline teater Satirikon (Moskva)

KONSTANTIN RAIKIN. OMA HÄÄLEGA

Konstantin Raikini poeetiline monolavastus

Etenduse kestus 2 tundi
12+ 

See, mida ma selles lavastuses teen, sarnaneb mulle endale. Ma ise koosnen ka erinevatest žanritest. Poeesia, eriti kõrgpoeesia on ju eriline hingeseisund. Minu jaoks tähendab laval luule lugemine ikka neidsamu rolle ja monolooge. Nad alluvad samadele lavareeglitele nagu iga draamaroll. Praegu tunnen, et inimestel on huvi kaasaegse poeesia vastu. Inimeste vaimutoidus on puudu mingid vitamiinid, mingid head fraasid, ilukõne. Puškinit ette lugedes jääb ka pisikuid õhus vähemaks. See on nagu kirikukella helin.

Konstantin Raikin

Suurepärane repertuaarivalik, kus tuttavad ja pähekulunud luuletused on kõrvuti tundmatute või hoopis unustusse vajunutega. Monolavastuse tutvustavad vahelõigud on veetlevalt iseäralikud. See, kuidas Raikin räägib lihtsalt ja siiralt igast poeedist ja oma isiklikust seosest selle poeedi loominguga, paneb publiku märkamatult neid autoreid omaks võtma. Raikin loeb luulet kõigile: nii pühendatutele kui ka uustulnukatele.

Ajaleht Ekraan ja Lava 

Raikin on laval uskumatult sütitav ja ägeda, pulbitseva temperamendiga artist. Iga luuletuse muudab ta minietenduseks. Ta žongleerib meisterlikult kõnemeloodiaga, teeb ettearvamatuid pause, muudab hetkega hääletämbrit ja plastikat. Kord esineb ta peenetundelise ja veetleva poeedi positiivses rollis, siis jällegi negatiivses: Puškini Mefisto on tema esituses harukordne! Luuletuste vahel räägib artist poeetide saatusest, kuid hoogu sattudes hakkab improviseerima…

Raikin jagab vaatajaga isiklikke mõtteid riigi minevikust, olevikust ja tulevikust. Ta ei agiteeri ega süüdista. Ta läheb põlema vaid siis, kui üritab vaatajale edasi anda mõtet sellest, mida tähendavad meie elus asjad, mis „imekombel ei sõltu nafta hinnast ega valuutakursist“. Emotsionaalsed sõnad mõjuvad vaatajale hüpnotiseerivalt ja luuleõhtu muutub tasapisi loominguliseks. Ja isegi kui teile tundub, et selline formaat pole teie jaoks, tasub lavastust „Oma häälega“ siiski vähemalt korra vaadata. Kasvõi veendumaks, et ühe näitleja teater elab edasi ja on suurepärane.

Internetiväljaanne Vaba Aeg