Загрузка...

Teater Karlsson Haus - LUGU AUSÕNAST

lavastust mängitakse kahes – eesti ja vene – keeles

Teater Karlsson Haus (Peterburi)

LUGU AUSÕNAST

Lavastaja: Anna Ivanova-Brašinskaja
Lavastuskunstnik: Emil Kapeljuš
Nukkude kunstnik: Saša Poljakova
Valguskunstnik: Andrei Panitškin
Muusikaline kujundus: Anatoli Gonje 

Näitlejad: Anatoli Guštšin, Denis Polevikov, Renat Šavalijev 

Etenduse kestus 1 tund

Kuldse Maski preemia laureaat 2020. Aastal: parim lavastajatöö.

Kuldse Maski preemia kandidaat 2020. Aastal: parim nukuteatri lavastus, parim kunstnikutöö, parim näitlejatöö (Anatoli Guštšin).

Legendaarses Leonid Pantelejevi „Ausõnas“ ei saanud nimetu poisike lahkuda oma postilt Vassili saare pargis, kui talle poleks vastu tulnud juhuslik inimene. Kogu lavastuse näitetrupp püüab ennastohverdavalt päästa seda suurepärast kangelast, kasutamata abi „jumalalt autos“, majorilt, kes 1941. aasta jutustuses mõjub üsna veenvalt, kuid meie ajal vajab põhimõttelist ümbermõtestamist. Appi tuli Anton Tšehhov – mitte ainult oma jutustusega „Kodus“, millest on saanud lavastuse esimese osa alus, aga ka oma humoreskiga „Sulatõsi“ (1883). Nutikatele pakutakse lahendamiseks ülesanne ja tsaaripoeg lubab, et ei hakka kontrollima: „Ma usun teie ausõna. Kui te ütlete, et lahendasite selle ära, siis ma usun seda kontrollimata”. Kõik peale ühe said kiiresti hakkama. Viimane aga tunnistas aastate pärast, pea maas, et ülesanne on lahendamatu. „Sul on õigus, tarkpea! See ülesanne on tõesti lahendamatu. Aga sa lahendasid ära peamise küsimuse minu südames: sa tõestasid, et maailmas on veel ausaid inimesi.“

Ma ei tea, kuidas seda poisikest näidendis aidata, aga igaks juhuks läheme siiski tema juurde Vassili saarele seda lahendamatut ülesannet lahendama.

Anna Ivanova-Brašinskaja

Peterburi teater Karlsson Haus näitab nukuteatri uskumatut taset. Anna Ivanova-Brašinskaja on originaalselt ühendanud muinasjutulisse triloogiasse vene klassikute teosed: Tšehhovi jutustuse „Kodus“, Pogorelski „Must kana“ ja Leonid Pantelejevi „Ausõna“. Neid ühendab nukk – liigutav viljakarva juustega gümnaasiumipoiss, kes algul annab isale ausõna, et ei hakka suitsetama, seejärel päästab ta supipotist minister Tšernuška ja, saanud temalt võluseemne ning vastanud õpetajale eeskujulikult kodused ülesanded, ei pea enam antud sõna ning avaldab maa-aluste elanike saladuse. Lõpus jääb aga seesama „poiss Vassili saarelt“ täiesti üksi – kaovad nukujuhid (kolm mustas mundris meest, kes üheaegselt helindavad nii nukku kui tema vestluskaaslasi, tekitades müstilise ja meeldiva XIX sajandi atmosfääri ning pisikest nukku käest kätte andes rõhutavad selle lapselikku haprust. Ta jookseb üksinda pargis ja sumab hämaruse saabumiseni eksinud koerakesega sügislehtedes. Ta andis endale poistega mängides sõna, et ei lähe ära ja valvab „salakohta“ kuni lõpuni. Lavastuses on peenelt rõhutatud ning selgelt edastatud moraal: vastutusest isiklike lubaduste eest kuni võõra saladuse austamiseni; lõpus saabub siiski irooniline pööre – on ka naiivset, pimedat usaldust.

Nezavissimaja Gazeta 

Anekdoodist suitsetamise kahjulikkusest (Tšehhovi jutustus „Kodus“) läbi muinasjutu maa-alustest elanikest (Pogorelski „Must kana“) kuni mõistukõneni Vassili saare pargis seisvast nimetust poisist (Pantelejevi justustuse „Ausõna“ ainetel) – näidend vaatleb vene klassika abil piduliku lubaduse motiivi, mille peategelane on andnud kas siis lähedastele või täiesti kõrvalistele inimestele. Kaasaegne ja laste repertuaaris kauaoodatud teema elementaarsest viisakusest on lahendatud ilma moraali lugemata ja õpetussõnu lausumata – naljaga, kergusega ja lihtsa teatrimaagiaga. Elades küll Vassili saarel, reisib lavastuse kangelane ajas mööda krestomaatilisi kirjanduslikke süžeesid, vahetab nime ja vanust ning jõuab paradoksaalse järelduseni selle kohta, et vahel on elu nagu muinasjutt: kui tahta ellu jääda ja oma väärikus säilitada, saab loota vaid imele.

Olga Nikiforova, festivali Kuldne Mask ekspert