KAHETEISTKÜMNES ÖÖ

9.-10. oktoober Vene Teater, Tallinn 19.00
12. oktoober Kontserdisaal, Jõhvi 19.00

William Shakespeare A. Tšehhovi nim. rahvusvaheline teatrifestival koostöös Teatriga Cheek By Jowl, Venemaa - Suurbritannia 2004. aasta nominatsioon: "Parim sõnalavastus - suur formaat", "Parim lavastajatöö" - Declan Donnellan.   Kõikidel etendustel on eestikeelne sünkroontõlge

Lavastaja: Declan Donnellan
Kunstnik: Nick Ormerod
Valguskunstnik: Judith Greenwood

Osatäitjad: Aleksandr Arsentjev, Aleksei Korjakov, Juri Makejev, Anton Šurtsov, Mihhail Žigalov, Vsevolod Boldin, Sergei Muhhin, Mihhail Dementjev, Aleksandr Feklistov, Igor Teplov, Dmitri Štšerbina, Evgenij Pisarev, Igor Jassulovitš, Aleksei Dadonov, Andrei Kuzitšev ja Ilja Iljin.

Shakespeare oli haaratud armastusteemast. "Kaheteistkümnes öö" on näidend armastusest ja identiteedist, armastuse keerdkäikudest, sellest, kuidas meie identiteet lahustub armastuses, armastusest, mis on lähedane hullumeelsusele, hirmule ja hingevalgutatusele. Armastus, mida jagab meiega selles näidendis Shakespeare, on julm, nagu on ka lootus. Me hakkame mõtlema kire eksitustest, igavesest "võlupeeglist", kus siravad näilikkus ja reaalsus. On huvitav, et "Kaheteistkümnendas öös" ütleb Viola fraasi, mida lausub ka Jago "Othellos": "Ma ei ole see, mis ma olen."

Shakespeare kirjutab tihti tavalistest inimestest ebatavalistes olukordades. Me läheme teatrisse, et vaadata, kuidas Shakespeare'i tegelased armastavad, kannatavad armastuse pärast, kingivad armastust ja lükkavad selle tagasi. Me läheme teatrisse, et näha armastust, mida me kardame ja millest me kõik unistame, armastust, mida me vajame ja mida me püüame vältida, armastust, mis võib meie jaoks olla ainus reaalsus.

Declan Donnellan

"Teatris mängivad ainult mehed, nagu on Jelizaveta Teatris kombeks... Ime sünnib tänu näitlejatele, kes põimivad peentest kuldniitidest hinnalist suhtekangast, mille sõlmekesed moodustavad keeruka mustri Illüüria võlusaarel. Donnellani jaoks on lavastamine ja töö näitlejatega lahutamatud. Ta jumaldab imeilusat sõna "trupp", kuna trupi näitlejad toovad peale individuaalsuse lavastusse ka "üldist tonaalsust" - antud juhul käib see "Kaheteistkümnenda öö", Donnellani määrangu järgi täielikult koraali kohta. Tonaalsus, koraal. Muusikaterminid. Ja siin väga aktuaalsed, kuna sõna muutub siin muusikaks... Näidendit mängitakse vene keeles, mis annab prantsuse keelest palju rohkem edasi Jelizaveta värsi salapärase ilu rütmi, nõtkust, pehmust ja karmust. Kaklused, tantsud (Donnellanile meeldib, kui tema näitlejad on suurepärases füüsilises vormis), sõnamäng, ümberriietumised, naljade ennekuulmatu peenus, meeleheide, armastuse kerged tuuled ning surmavad tormid on joobnustav mitmekesisus."

Hervé Saint-Hilaire
Figaro

"Mustvalgel malelaual näitab Donnellan meile elegantselt ja lihtsalt armastust, armastust kui enese- ja teiste otsingut, eneseotsingut teises - kaotuste siksakke ja individuaalsuse omandamist, enesesalgamise soovi teise pärast, selle teise, keda sa lõputult endale lähendad.
See Shakespeare'i teksti peen ärakasutamine muutub võimalikuks tänu selle suurepärase trupi haprale meeletusele, sellele haprale meeletusele, mis täiel määral avaldub lavastuse finaalis bossanoova helide saatel, ja see on seesama teatriime, mis teeb sind ilma šampanjata purju."

Fabien Darge
Monde