Vene bluus. Seenelkäik

Draamakunstikool ja D.Krõmovi Laboratoorium  
11. ja 12.oktoober Vaba Lava

Telliskivi Loomelinnak, Telliskivi 60a, C1-hoone, Tallinn
Täpsemat asukohta vaata SIIT

Draamakunstikooli Teatri Dmitri Krõmovi Laboratoorium, Moskva 

VENE BLUUS. SEENELKÄIK

OSTA PILET

Lavastaja: Dmitri Krõmov
Kunstnik: Maria Tregubova
Lavastaja assistent: Anna Kostrikova
Valguskunstnik: Ivan Vinogradov
Koreograaf: Anatoli Voinov
Nukumeister: Viktor Platonov  
Videomeister: Aleksandr Šapošnikov
Helimeister: Andrei Zatšesov, Sergei Aleksandrov
Müraefektid, lehekohin, jäneste sammud märjal rohul ja õhumullid meresügavusest: Kuzma Bodrov  

Näitlejad: Natalia Gortšakova, Vadim Dubrovin, Olga Jermakova, Arkadi Kiritšenko, Maksim Maminov, Sergei Melkonjan, Oksana Mõsina, Kristina Pivneva, Dmitri Repin, Maria Smolnikova, Anna Sinjakina, Mihhail Umjanets, Kirill Fjodorov 

Etendus kestab 1 tund 30 minutit
18+ 

„Läks vanamoor metsa seenele, vastu tuli suurekihvaline karu”
Vene vanasõna  

Vene mõttemaailmas seostub seenelkäik millegi helgega, millegi sellisega, mis ühendab peret, sõpru ja isegi vaenlasi. See on nii kirg kui ka rahunemine üheaegselt, umbes nagu ühispalve või kiiretoimeline palderjan. Seenelkäigul on peaaegu müstiline tähendus, see on kaugel olmeasjadest, omamoodi Sinilinnu otsimine. Need, kes on lugenud Maeterlincki „Sinilindu” või näinud seda lavastust, mäletavad, millega see kõik lõppeb. 

Dmitri Krõmov 

Krõmovi lavastuses valmistuvad tegelased minema metsa seenele. Miski takistab neid, aga nad lähevad siiski, nii et toredast sügisesest pühapäevast saab saatuslik käik. Pakenditega kaetud laval peidavad inimesed ennast lavakujunduse autori Maria Tregubova loodud kastidest majakestesse. Need on õrnad majakesed, kust pole loota kindlust, inimesed ise on aga naljakad ja veidrad, nii lapsed kui ka täiskasvanud, peenikesed ja kogukamad, saamatud ja asised. Ja üldse on nad justkui piltide pealt maha astunud. „Vene bluusi” lavastajapoolne ilma kindla süžeealgeta lugu koosneb episoodidest, paljud neist huikavad teineteise poole üksikute eredate detailidega, nagu purgitäis seeni.  Ja iga episood kisub ikka oma žanri poole. Kord on selleks riskantsevõitu koomiline absurd, siis jälle mitte vähem riskantne traagiline absurd.

Dmitri Krõmov on naasnud puhta teatraalse omaloomingu juurde. Aga tegemist ei ole enam selle „kunstnikuteatriga”, millest kunagi kõik alguse sai (kuigi mõistagi on ka praegu visuaalsetel kujunditel suur tähtsus), vaid see on keerukas omalooming meeldejäävate näitlejatööde ja targalt juhtiva lavastajakäega. 

ajaleht „Kommersant” 

Oma seenelkäiku võrdleb Dmitri Krõmov Sinilinnu otsingutega. Nagu Maeterlincki tegelased, nii laskuvad ka selle lavastuse tegelased merepõhja ja satuvad surnute riiki. Kuigi erinevalt Tiltilist ja Mitilist saadakse siin ikka korvid täis. Korve täidavad karmid elumured: metoodiline saagi ülelugemine on rohkem õnnetuste loetelu moodi, kui esile kerkivad „vastastikused valud, hädad ja solvumised”.
Algselt nii vaba, assotsiatiivne ja kerge teatraalne mäng viib traagilise finaalini. Hubane pappkastimajakeste maailm (kunstnik Maria Tregubova nagu ka tema õpetaja armastavad seda universaalset ja painduvat materjali) lõõmab butafoorse leegiga.
Kunagi kurtsid aafrika orjahõimud istandustes tööd rabades läbi laulu oma raske elusaatuse üle, misläbi sündis uus muusikastiil, nüüd püüavad Dmitri Krõmov ja tema näitlejad tabada „Vene bluusis” meie arutu, naeruväärse ja absurdse elu kultuurikoodi. Ja tundub, et see õnnestub neil. On raske ette kujutada midagi rohkem venepärast kui rituaalne seenelkäik, kus oluline pole mitte tulemus, vaid protsess ise. See on midagi sellist, mis ühendab kõik sotsiaalsed kihid, lihttöölised ja intelligendid. Kuid lisaks sellele, et seenelkäiguga kaasneb hasartne loodusandide otsimine, toob see käik kaasa ka nukruse, lootusetuse sügiseselt manduva metsa tühjuse nägemisest. Just see imevaikselt helisev minoorne noot ongi vist vene blues. 

ajakirja „Teatr” blogi