VALGE KAARDIVÄGI

14. ja 15. novembril Rahvusooperis Estonia
A.Tšehhovi nim. Moskva Kunstiteater
VALGE KAARDIVÄGI
Mihhail Bulgakov
Seitse pilti kahes osas

Lavastaja: Sergei Ženovatš
Kunstnik: Aleksandr Borovski
Kostüümikunstnik: Oksana Jarmolnik
Valgustus: Damir Ismagilov
Helilooja: Grigori Gobernik

Näitlejad: Konstantin Habenski, Ivan Židkov, Natalja Rogožkina, Valeri Trošin, Mihhail Poretšenkov, Anatoli Belõi, Dmitri Kulitškov, Aleksandr Semtšev, Vjatšeslav Žolobov, Oleg Topoljanski, Oleg Mazurov, Vladimir Kašpur, Viktor Sergatšov, Vladimir Timofejev, Boriss Korosteljov, Grigori Rõžikov, Oleg Mazurov, Pavel Vaštšilin, Jevgeni Savinkov, Sergei Medvedjev ning Artjom Pantšik.

Etenduse kestus on 3 tundi 30 minutit.

Sergei Ženovatš on üks neist teatriaednikest, kes mitte ainult ei mulda armastusega peenral iga lille, vaid teavad ka nende koosluste üsnagi keerukaid saladusi. Uues näidendis saavutas ta sellise MHAT-iliku ansambellikkuse, millest pole me kaua aega isegi unistada julgenud. Seda meeskonda tahakski nimetada teise sõnaga - kamp.
Aleksandr Borovski imeilus lavakujundus on teostatud nii, et maa on püsti tegelaste jalge ees. Nad püsivad vaevu kaldpinnal ja veerevad sõna otseses mõttes aeg-ajalt sealt alla. Mida kaugemale tegevus areneb, seda selgemalt saad aru, et vaatamata hulgale ajaloolistele reaalidele ning rahvalikule taustale, naturalistlikele võitlusstseenidele ja siin ning seal välgatavatele pagunitele, rullub kogu tänaste "Turbinite päevade" tegevus meie ees lahti justkui väljaspool aega. Lavastaja Ženovatš on juba ammu mõistnud, et võim, olgu see nõukogude või nõukogudevastane, tuleb ja läheb, aga elu kestab edasi. Tema trupi esituses ei ole see näidend valgekaartlastest. Nad meelitavad oma kampa toredaid noormehi, kes saatuse julma iroonia tõttu on sattunud viletsasse olukorda. Üks hukkub, ülejäänud jäävad ellu. Meeste vendlust ei unustatud, kaitsti kaunist daami.

Ženovatš teab ja oskab muud: ta tunneb head lavanalja ja oskab teatrile teatraalsust tagasi tuua, kuid mitte hääbunud ega ka mitte stiliseeritud, vaid justkui ürgset teatraalsust. Kas ongi tähtis, milline on võim, kui inimesed armuvad, lapsed sünnivad, lund sajab ja päike paistab. Kui maailmas pole veel kadunud toredad inimesed, ei saa otsa šampanja ning õhtuti kella seitsme paiku süttib rambivalgus.

Ajaleht "Izvestija"