SALAKAVALUS JA ARMASTUS

23.ja 24.oktoober Vene Teater 19.00      
Väike Draamateater – Euroopa Teater, Sankt-Peterburg  

Friedrich Schiller
SALAKAVALUS JA ARMASTUS
tragöödia

Nikolai Ljubimovi tõlge

Lavastaja: Lev Dodin
Kunstnik: Aleksandr Borovski
Valguskunstnik: Damir Ismagilov
Režissöör: Valeri Galendejev

Näitlejad: Igor Ivanov/Oleg Dmitrijev, Danila Kozlovski, Ksenia Rappoport, Igor Tšernevitš, Aleksandr Zavjalov, Tatjana Šestakova, Jelizaveta Bojarskaja, Jekaterina Tarassova, Vladimir Zahharjev, Stanislav Nikolski, Anatoli Kolibjanov, Danil Muhhin, Stanislav Tkatšenko, Artur Kozin, Leonid Lutsenko

Etendus kestab 2 tundi 20 minutit ilma vaheajata

Teatri peasponsor: „Kinef"

See draamaetendus on nende jaoks, kes igatsevad suure klassika järele. Friedrich Schilleri XVIII sajandil kirjutatud draama „Salakavalus ja armastus" süžee räägib sellest, kuidas president von Walter, lähtudes isiklikest poliitilistest ambitsioonidest, otsustab anda oma pojale Ferdinandile naiseks hertsogi favoriidi leedi Milfordi. Olles kindel oma kõikvõimsuses, ei oska President aimatagi, et Ferdinand talle vastu hakkab, kuna Ferdinandi südame on vallutanud alamklassist pärit neiu Luisa. Noore paari ümber hakatakse punuma salakavalaid intriige. Luisa kompromiteerimiseks koostatud kiri lööb Ferdinandil lõplikult pinna alt. Silmi pimestab armukadedus, ajendatuna riivatud autundest, paneb ta toime korvamatu teo.

Lev Dodini lavaline kompositsioon ja lavastus laiendavad draama piire, lastes publikul piiluda tegelaste varjatud hingesoppidesse, kus kõik reaktsioonid on justkui peopesa peal näha. Ajatud teemad: võim ja armastus, kohusetunne ja au, mõistus ja tunded ei jäta ükskõikseks ühtegi vaatajat.

Äärmiselt tugev näitlejate koosseis: I. Ivanov, O. Dmitrijev, K. Rappoport, I. Tšernevitš, T. Šestakova, A. Zavjalov, nende kõrval noored tähed D. Kozlovski, J. Bojarskaja, J. Tarassova rullib selle dramaatilise loo lahti sedavõrd meisterlikult ja vaimukalt, et näidend kõlab aktuaalsena ka tänases päevas.

Johann Christoph Friedrich Schiller on loomulikult suur kirjanik, maailmakirjanduse klassik, kuid praegu pole jõudu, et lugeda „Salakavalust ja armastust". Seda enam, et näidendi lavategevus tundub problemaatiline: ei saa ju näidendist alles jätta ainult süžeed, mis on iseenesest täiesti oivaline, saades siinjuures hakkama ilma kilomeetreid pika suurejoonelise ja ülepaisutatud sädinata, mida pole võimalik orgaanilise kõnena kuuldavale tuua ega kuulata.

Aga mis vapustav – Väikese Draamateatri- Euroopa Teatri näitlejad saavad sellega hakkama. Laitmatu, tasemel, mida me ei kohta mitte kusagil mujal, lavaline kõne on osa Dodini teatri kultuurist ja seisneb teksti täiuslikus omandamises. Ei teki mingit distantsi laval olevate kaasaegsete inimeste ja XVIII sajandi tegelaskujude kõnepruugi vahel. Need sõnad on neile omased, selles keeles väljendumine on nende jaoks loomulik, veelgi enam, nad mõtlevad ka selles keeles.

Dodin on järjekindlalt jätnud näidendist välja lugu motiveeriva sotsiaal-poliitilise poole: jutud riiki türanniseeriva ja laostava hertsogi kuritöödest. Schilleril on kõik absoluutselt mustvalge: täisverelised lurjused hävitavad kauneid hingi. Salakavalus armastuse vastu. Aga lavastaja räägib sellest, et tegelikult tuleb kirjutada hea ja kurjus sidekriipsuga.

ajaleht „Vedomosti"

Lev Dodin pole ennast ammu väljendanud üheaegselt nii kaunilt, karmilt ja lakooniliselt. Lavale pole tunginud ühtegi intonatsioonivihjet olmele, ühtegi ülearust detaili rekvisiidina. Lugu surmavast vastuseisust kirgliku, keevalise nooruse ja hukutava riigimasina vahel mängitakse loojanguaegses poolhämaruses peaaegu tühjal laval: kunstnik Aleksandr Borovski on välja mõelnud suurepärase lahenduse – raskepärased lauad, nagu ka kõik muu lavale kuuluv tuuakse efektselt lavale turvameeste kuuiku poolt just selleks ajaks, kui need esemed laval süžeeliselt vajalikud on. Dodin peab näitama sisuliselt surnud ja vormi poolest ülikaunist nomenklatuuriteatrit...

ajakiri „Afiša"

Riigihuvide teema, mille nimel purustatakse inimelusid, on Lev Dodini jaoks üks olulisemaid. Sama teema oli läbiv ka tema hiljutises eeposlavastuses „Elu ja saatus" Grossmani ainetel. Schilleri tragöödias on lavastaja aktsendid ümber paigutanud: need ei ole kaks kõrgel ametipostil olevat kurjategijat, kes noored armunud hukutavad, vaid nende kahe armastuse vastu töötab kogu riigiaparaat... mis saab ootamatu vastulöögi. Järjekordselt ei arvestata inimlikku faktorit. Otsimata mingeid otseseid meetodeid vägivaldselt klassikat „kaasajastada", annab Dodin tragöödia tekstile tagasi kaasaegse hinguse. Nii et isegi Bismarcki lõpurepliik tundub justkui pärinevat meie tänaste lehtede juhtkirjadest.

ajaleht „Novõje Izvestija"

Lev Dodini pöördumine Schilleri tragöödia juurde on riskantne samm, mis nõuab kunstilist julgust, millest Dodinil puudust ei tule. Dodin ei ole moodne, säilitades tragöödia vormi ja idee, mis räägib loo riigi ja võimu hammasrataste vahele sattunud armastusest. Lavastus lisab tahke Schilleri tragöödiale, kus on kõige tähtsam sõna, mille filosoofiline mõte ja emotsionaalne täpsus pole oma mõju kaotanud.