O-i. Hiline armastus

17. ja 18.oktoober Vaba Lava 19.00          
Dmitri Krõmovi Draamakunstikool ja Laboratoorium (Moskva) 
O-I. HILINE ARMASTUS

Aleksandr Ostrovski

Lavastaja: Dmitri Krõmov
Kunstnik: Anna Kostrikova, Aleksandr Barmenkov
Helilooja: Kuzma Bodrov
Valguskunstnik: Olga Ravvitš
Grimmikunstnik: Tatjana Šmõkova
Koreograaf: Anatoli Voinov
Koormeister: Jelena Amirbekjan. Video: Aleksandr Šapošnikov
Eriefektid: Pavel Gorbunov

Näitlejad: Jevgeni Startsev, Alina Hodževanova, Maria Smolnikova, Andrei Mihhaljov, Veronika Timofejeva, Aleksandr Kuznetsov, Konstantin Muhhanov

Etendus kestab 2 tundi vaheajaga
18+

Festivali „Kuldne Mask" 2015.a. programm „Russian Case"

Selles uljas lavastuses, kus kerkivad esile tudengiteatrile omased ülbus ja julgus, läheb Dmitri Krõmov sarkasmi ja irooniaga veel kaugemale kui Konstantin Bogomolov, tänapäeva vene lavalaudade peaparadoksitaja. Ostrovski maailma tabab siin halastamatu dekonstruktsioon. Krõmov muudab klassiku harva lavale jõudva näidendi vahvaks paroodiaks vene kirjasõna soolistest iseärasustest: eneseohverdus, enesealandus, sootus, salapärane ja raskestiseletatav „vaimsus". Läbi mitmekihilise iroonia valendab siiski teadmine, et neid rahvuslikke kangelasi – kuumi ullikesi – armastatakse ja hoitakse ääretult.

Programmi „Russian Case" kuraator Pavel Rudnev

Need on meie kired, meie elamused, mis meid häirivad ja juhivad. Näidendi tegelased on „põhjas", kus võidakse ühe kopika eest maha lüüa, hetkegi mõtlemata. Ja sellesse ühiskonna põhjakihti ilmub ühtäkki armastus, mille koht pole üldse siin. Ta on nagu söekaevandusse sattunud liblikas.... Kuigi tegelikult, süte vahele sattunud liblikas polegi enam nagu päris liblikas, ta on juba „muteerunud". Siin on kõik „muteerunud", ka armastus ja raha, kõigel on hüpertrofeerunud, kuid seejuures ka tavapärane ilme. Loo ajend on inimtunded, mida tegelikult pole mitte kellelgi vaja: neid saab vahetada, kuid on ka neid, kes usuvad jätkuvalt tunnetesse...

Dmitri Krõmov

Salapärasel „O-i-l" on siin mitu tähendust. Siia on šifreeritud klassikust dramaturgi, „Hilise armastuse" autori Aleksandr Ostrovski perekonnanimi. Ja finaalis kostub vaatajate huultelt üksmeelne hüüatus „OO!", kui arvatava happy endi asemel tehakse saatuslik lask rinda. Enda vastu tõstab käe Nikolai (Aleksandr Kuznetsov), kelle jaoks on abielu ja sellega kaasnev väikekodanlik „heaolu" hullem kui surm. Lavastaja Dmitri Krõmov ei hakanud näidendit ümber monteerima või lugu mõne teise teosega segama. Kuid Ostrovski tekst oleks justkui killustunud üksikuteks tähtedeks ja pärast seda uuesti kokku pandud. Mõned tähed on vahelt kaotsi läinud ja siis mõmisevad tegelased midagi ebamäärast (teksti transleeritakse ekraanile) või panevad käima maki, kuhu on salvestatud didaktilised fraasid. Juhtub ka seda, et lisatakse midagi omalt poolt, kuid originaaliga vastuollu ei satuta...

ajakiri „Teatralnaja afiša"

„Hiline armastus" ei ole Ostrovski kõige populaarsem näidend. Peateemaks on siin armastuse kokkupõrge kasuahnuse maailmaga. Krõmov on suutnud selle tuntud vene klassiku pahupidi pöörata. Jätnud puutumata autoriteksti ning järginud täpselt süžeeliini, kuid muutnud täistuuridel harjumuspärast stilistikat. Ei mingit naftaliini, sõrmevibutavat paatost ja igavaid üldistusi. Krõmov ei oleks Krõmov, kui ta ei kingiks vaatajale absoluutselt ettearvamatut vaatemängu, mida on ohtralt pikitud musta huumoriga, teatrikoomiksiga mutantinimestest, kes ei ole võimelised armastama. Lavastuskunstniku jaoks on kujundid alati sõnadest tähtsamad. Ta kannab tegevuse üle rõhutatult mittemängulisse lavaruumi. Dekoratsioonideks on ainult 2-3 lehte vatmani, ei muud. Lehed on üle pritsitud musta värviga ning riputatud prožektoristange külge, juhtmed välja punnitamas. Selle foonil omistab erilise tähenduse just tegelaste välimus, olles justkui teejuhid Krõmovi peeglitagusesse maailma. Majaperenaine Felitsata Antonovna on siin muudetud hallipäiseks, ebareaalselt suure kummibüstiga matrooniks. Tema poeg, ringiaeleja Nikolai omandab aga krahv Dracula jooned. Noorsandi armunud Ljudmilla Gerassimovnale kasvavad ette Brežnevi kulmud. Lesk Lebjadkina demonstreerib publikule võrksukki, kiilaspead ja... oskust kakelda nagu Jackie Chan. Kõigil näitlejatel on väga keeruline grimm. Lisada tuleb veel, et naisi mängivad selles lavastuses noormehed (ja kuidas nad mängivad! Ei saa pilku pealt). Krõmovi jaoks on sisemised totrused kindel märk vaimsest „mandumisest". Kõik need Felitsatad ja Lebjadkinad ja Dormedondid ei ole selles lavastuses mitte inimesed, vaid värdmutandid, kes ei ole võimelised armastama, kaasa tundma, mõistma, andestama. Kõik unistavad vaid rahast ja sellest, kuidas luua tutvusi kõrgemates kihtides. Ja on valmis selle nimel üksteist piinama või isegi tapma (lavastuses pekstakse nii, et veri väljas). See, et Ljudmilla Gerassimovna on sellises ussipesas võimeline ülevateks tunneteks, on hämmastav ja ebausutav. Ja Krõmov rõhutabki seda finaalis pulmastseeniga – peigmees Nikolai laseb endale kuuli rindu otse altari ees seistes. Siit saab kahtlemata teha kibeda järelduse. Kuid ärge veel kurvastage, finaal on siiski elujaatav. Seda kinnitavad kasvõi ennastunustavalt hip-hoppi tantsivad Ostrovski tegelased.

Ajakiri „Vaš dosug"

Kujutage endale ette sellist asja. Kirjutab dramaturg näidendit. Asetab enda ette lauale paberilehed, kõik korralikult läbimõeldud. Ja siis jookseb üle laua hiir, lehvitab saba ja ajab ümber tindipoti, mis puruneb kildudeks. Ja veel niimoodi, et kõik, mis dramaturg oli valmis kirjutanud, mustab tindi all, ka kogu põrand on kaootilisi tindiplekke täis. Sellised ülisuured lehed ja ülemõõdulised tindiplekid on osa lavastuse kujundusest, autoriks noored kunstnikud Anna Kostrikova ja Aleksandr Barmenkov – Jevgeni Kamenkovitši ja Dmitri Krõmovi GITISe meistrikursuse lõpetajad. Ja ega muud suurt polegi. Lavaruum on viimse piirini paljas, kuni arvukate seinakuteni, kuhu on kuhjunud maopesa sarnaselt valgustusjuhtmed. Ja need lõputud valgustid, tundub, et kogu selle teatri varandus, on samuti osa lavastusest. Need mitte lihtsalt ei ripu mänguruumi kohal, vaid tungivad nahaalselt tegevusse. Kord kiirgab sealt täisvõimsusel pimestavat valgust või matavad nad kõik pilkasesse pimedusse, siis aga leebuvad ja lasevad ühe episoodi mängida säästupirni särinal, seejärel hakkavad nad plahvatama või paluvad näidenditegelasi tantsule, plinkides värviliste silmadega. Ja mõnda nendest vahenditest võib kasutada ka piinariistana, kui leidub mõni tegelane, kes kohe esimese nõudmise peale vajalikku dokumenti ei taha loovutada, siis saab neid kasutada elektrišokirelvadena. Ainuüksi sellest valgusmängust saaks kirjutada eraldi artikli, aga kui palju huvitavat selles lavastuses veel on!... Ühest küljest Krõmov nagu räägiks lugu Ostrovski moodi, kuigi tegemist pole mingi krestomaatilise teosega nagu „Äike" või „Kaasavaratu", aga lugu on siiski vägagi kindlapiiriline. Põhimõtteliselt ei loobuta siin ei sentimentaalsusest ega ka inimlikkusest. Kahju hakkab nii Ljudmillast ja tema tarbetust kaasavarataagast, kui peigmees Nikolai (Aleksandr Kuznetsov) hakkab otsima püstolit ja satub hoopis vanamoodsate särkide, rinnahoidjate ja püksikute otsa. Kahju hakkab ka sellest „kannatajahingest" Nikolaist, silmad kui pöörasel, ambitsioonid puha rahuldamata. Teisest küljest ei taha lavastaja aga aksioomina omaks võtta selle näidendi happy endi ja tegelaste silmapilkset moondumist. Ta vaatab seda kõike üheaegselt nii tänase päeva inimese pilguga kui ka Gogoli prismast, kaasates „seakärsad" ja muud armutud, kuid meile maamullaga omaseks saanud tunnusmärgid. Ja vaatab veel kaugemalegi, sellele, mis saab pärast segipööratud happy endi: kuidas küll oleks kulgenud tuisupea Nikolai elu, kui ta ei oleks segi pööranud, koos enneaegselt vananenud, oma kiindumuses fanaatilise Ljudmillaga? Muidugi ei näe lavastaja sellel lool mingit helget tulevikku, sellepärast ta provotseeribki Kuznetsovi mängitud Nikolaid kehastama väikest episoodi Podkolesini elust. Jah, see põgenev peig ei hüppa küll aknast välja, vaid kasutab põgenemisteena ust, mis teeb välja ühe ja sama. Ta tuuakse vägisi tagasi Smolnikova mängitud pruut Ljudmilla kõrvale, kes on jõudnud vahepeal korjata oma kleidi alla kõik need laialipillutud püksikud ja rinnahoidjad, et demonstreerida oma potentsiaalset rasedakõhukest. Peig heidab äärmiselt tülpinud pilgu oma „noorikule" ja teistele ümbritsevatele, lastes seejärel omale kuuli rindu. Siin purskubki vaatajate huulilt teistsugune „oo!". Kuigi kuul ei taba südant, vaid läbib rinna parema poole, on ellujäämise lootus minimaalne. Ja tõepoolest, sellises situatsioonis on isegi surm kergem lahendus...

Peterburgski teatralnõi žurnal