NIMETU

21.ja 22.oktoober Rahvusooper Estonia 19.00
F. Volkovi nimeline draamateater, Jaroslavl    

Anton Tšehhov
NIMETU
Inimlikud stseenid

Lavastaja: Jevgeni Martšelli
Kunstnik: Ilja Kutjanski
Kostüümikunstnik: Fagilja Selskaja
Helilooja: Igor Jessipovitš
Valguskunstnik: Dmitri Zimenko
Lavastaja abi: Ljudmilla Seljutina

Näitlejad: Anastassia Svetlova, Semjon Ivanov, Irina Vesjolova, Anatoli Peškov, Sergei Karpov, Valeri Kvitka, Valeri Smirnov, Jevgenia Rodina, Vadim Astašin, Vladimir Maizinger, Nikolai Kudõmov, Kirill Iskratov, Viktor Kurõšev, Vitali Kištšenko, Aleksandra Tšilin-Giri, Ljudmilla Pošehhonova, Ruslan Haljuzov, Julia Znakomtseva, Ilja Varankin, Vitali Daušev, Nikolai Krasnopjorov, Oleg Novikov, Oleg Pavlov, Maksim Podzin

Etendus kestab 4 tundi vaheajaga

Tšehhovi varajane näidend („Platonov") Venemaa ühe parima lavastaja silme läbi. Jevgeni Martšelli on töötanud paljudes teatrites ja igal pool – Tilsitis, Omskis ja nüüd Jaroslavlis – on kujunenud tema lavastustest sündmus.

Näidendi pikk avastseen, kui rikka proua mõisasse sõidab kokku külalisi ja idanema hakkab tulevase skandaali seeme, on mängitud kitsal suletud eesriide ette jääval alal. Tujukas kindraliprouast iludus kamandab oma austajatekarja, mööda saali tormavad šampusekandikuid kandvad teenrid, keegi külalistest on juba pisut purjakil. Ja siis ilmub närviliselt lõbusas tujus Platonov Jevgeni Kištšenko suurepärases esituses ja mingiks ajaks unustavad näidendi tegelased au, häbi ja truuduse. See Platonov pole üldse võrgutaja, tal pole kedagi vaja, ta on kõigist väsinud, aga just see apaatia ja närvilisus kooskõlas vastupandamatu veetlusega ongi see, millele Martšelli lavastuse naistegelased liimile lähevad.

Stiililt mitmekesine, kõlalt ja esteetiliselt vormilt tänapäevane ei räägi „Nimetu" sugugi mitte viiest puudast armastusest või selle puudumisest. Vaatamata lõputuna näivatele flirtimistele ja petmistele ei ole siin üldse tunnetest juttu. Sellisena, nagu Platonovit esitab Kištšenko, on sellele tegelasele orgaaniliselt hädavajalikud vaid kaks asja – rahu ja vabadus. Aga just nendest ihkavad teda ilma jätta naisterahvad ja armukesed, niisiis jääb muidu riskida armastavast mehest järele tühjakspigistatud sidrun, kellel ei õnnestu isegi esimese katse peale ära surra.

Martšelli energiarikas fantaasia ja tema vabadus püsivad konkreetsetel ja hästi äratuntavatel inimeste reaktsioonidel – sellepärast tundubki, nagu oleks Tšehhovi näidend kirjutatud meie kaasaegsete, mitte möödunud aegsete kangelaste kohta. Osad repliigid on ümber kirjutatud, aga asi pole tekstis, vaid intonatsioonis.

teatrikriitik Kristina Matvijenko

Olen lavastanud näidendit „Ilma isata" („Nimetu") juba 20 aastat tagasi. Ja ma ei saa eriti hästi aru, miks seda loetakse lõpetamata näidendiks, nagu ebatäiuslikuks. Minu jaoks on see kõige huvitavam Tšehhovi näidend. Seda on kõige vähem töödeldud ja sellepärast on see kuum. Selles elust võetud materjali rabeduses, millega näidend täidetud on, on eriline maik. Kuid mu teatritunnetus on sellest ajast peale kõvasti muutunud. Siis ma vaatasin Tšehhovi teost kui realistlikku draamat, mille on kirjutanud noor inimene, kohati ulja noorusliku keevalisusega, kohati ka igavalt. Sellepärast tuli ka väga olmeline lavastus, kus asjad toimuvad justkui elutõest johtuvalt, praegu aga tundub see lugu mulle hoopis teisest žanrist. See, mis tundus toona traagiline, tundub nüüd farsina, kus peategelane provotseerib situatsiooni, milles absoluutselt kõik teda jälitavad ja kiusavad, nii mehed kui naised. Ja Platonov ise on täiskasvanumaks saanud. Esimeses lavastuses oli see eluahne noormees, kes soovis vallutada naisi, ta soovib, et kogu maailm kuuluks talle, aga tal jääb haardest puudu. Selles väljendub tema nooruslik maksimalism ja vastutustundetus. Täna on minu jaoks oluline, et see oleks teistsugune lugu, mehelik lugu. Kui vastutust teadvustatakse kohe esimesest hetkest peale. Niipea, kui ta hakkab ilmutama huvi juba vallutatud isiku vastu, saab ta kohe aru, et head nahka sellest ei tule. Ma sooviksin, et ta looks omale kunstlikult kannatusi, sest see on vähemalt mingisugunegi moodus tunda elu maitset ja mõtet. Sellepärast algab teadlik harakiri, sihikindel „aadri laskmine". Platonov piinleb, kuid see meeldib talle.

Jevgeni Martšelli

Martšelli teeb Platonovi nimelt vanaks. Üks asi on, kui sa väljud ülikooli auditooriumist ja piinled küsimustekoorma all omaenda mõttekuse kohta, ajal, kui sul on kõik alles ees. Hoopis teine asi – kui sa oled juba pealt 40 ja sinu eneseotsingud on ilmselgelt ummikusse jooksnud. Siin hakkab juba ettemääratus võitlema väljapääsmatusega. Lavastaja viib kokku naise rahuldamatuse ja mehe suguvõimetuse. Andes samal ajal kõigele sellele farsiliku kõla, kärpides siit haleda sentimentaalsuse. Farsilik lugu on tegelikult õudne, aga ka tõene, siin ei ole reveransse ega kompromisse, see on justkui huvitav projektsioon meie ajal käivatest kangelase otsingutest, ka need muutuvad globaalseks ebamäärasuseks.

portaal „OpenSpace.ru"

Martšelli lavastuses on palju buffilikku ja farssi. „Pealkirjata näidend" laseb paremini kui ükski teine Tšehhovi näidend määrata žanri piirid, öeldes oma paljusõnalisuses ja situatsioonide totruses meile vastuse ette. Ja Martšelli, kes toob melodramaatiliselt pingelistel hetkedel lavale reipaid viisikesi mängiva orkestri, rõhutab seda näidendi farsilikku külge.

Martšelli lavastuses on kõik naised, ka veidrikud, tugevad, mehed aga lootusetult nõrgad ja koomilised. Platonov ise tuletab aeg-ajalt meelde armastatud nõukogude filme, nagu „Sügismaraton" või „Ununenud flöödiviis" – tobe, naeruväärne, kohmakas. Sellise Platonoviga küll kaunist armastusstseeni ette ei kujuta, sellepärast muutub siin naiste igikestev iha mingis mõttes naljakamaks, mingis mõttes traagilisemaks.

portaal „Weekend.ria.ru"