Mõõt mõõdu vastu

12.oktoober Vene Teater 19.00                       
A. Puškini nimeline teater (Moskva)
               
William Shakespeare
Mõõt mõõdu vastu

Lavastaja: Declan Donnellan
Kunstnik: Nick Ormerod

Lavastus on valminud järgmiste teatrite koostööprojektina: A. S. Puškini nimeline teater, Cheek by Jowl Theatre Company koostöös Barbicaniga, London; Les Gémeaux, Co (Scène Nationale); ja Centro Dramatico Nacionale, Madriid (INAEM)

Vene teatreid tihti külastav „resident" Declan Donnellan lavastas oma Moskva lemmiknäitlejate tuumikuga Shakespeare'i armastatud näidendi. 20 aastat tagasi lavastas ta juba näidendi „Mõõt mõõdu vastu" oma teatris Cheek by Jowl, kuid just tänasel päeval kõlab see lugu Venemaal eriti värskelt võimu ja inimese keeruliste suhete taustal.
Donnellaniga tandemi moodustava Nick Ormerodi lakoonilises „disainis" sibab ringi inimmass, kellest igas episoodis eristuvad vajalikud tegelased – osava eksitusstseenide montaažiga lahendab lavastaja originaali rohkete mittevastavuste ja kummalisuste probleemi. Näidendi tegelased on saanud aktuaalse aktsendi: ühes või teises tegelases võib kergesti ära tunda mõne tänase tüpaaži, olgu ta siis hallis ülikonnas või nunnarüüs. Võimukarika üleandmine, volüntarism ja mure „kui keeruline on olla hea inimene" oleks nagu sellised probleemid, mis puudutavad igat ajastut, kuid lokaalsesse vene konteksti asetatuna, omandavad need spetsiifilise ja kaugeltki mitte valutu kõla.

Kristina Matvijenko

Declan Donnellanit tuntakse juba ammu tema oskuse poolest jutustada keerulist lugu lihtsas stiilis, tõsta klassika maha paatoslikelt koturnidelt, ja just eriti jutustada lihtsas vormis Shakespeare'i; näidata inimlikke nõrkusi ja pahesid laval kaastundega, ilma raevuta ja erapooletult, inimloomuse parimaid omadusi näitab ta aga õrnalt ja loomulikult. Ta justkui „harutab lahti" kõige suuremasse sasipuntrasse mähitud süžeed, vabastab need eelarvamustest ja teatraalsetest liialdustest, muutes need selgeteks ja lihtsalt hoomatavateks. „Mõõt mõõdu vastu" tundub olevat Declan Donnellani jaoks suurepärane objekt – rohkete keerdkäikudega draama, mis ei ole ei komöödia ega tragöödia, vaid üsna vastuoluliste motiveeringute ja suvaliste pööretega näidend. Briti meister on seda näidendit ükskord juba oma trupiga „Cheek by Jowl" lavastanud (praegu on see teater Moskva lavastuse kaasprodutsent) ja tegemist on Donnellani ühe parima lavastusega.
Selles „Mõõt mõõdu vastu" versioonis on saanud võtmesõnaks rahvas. Rahvamass tuleb kohe lavastuse alguses lavasügavusest publiku ette ja seal näeme me kõige erinevamaid tegelasi: kaunite kunstide teener ja kerglaste kommetega tütarlaps, segaseisuslane ja jõustruktuuride reatöötaja, märkamatu ametnik ja õitsev noorsand. Mass oleks nagu kaasaegne, tahaks isegi öelda „Moskvast", kuid see ei olegi oluline, oluline on see, et see inimmass on kui pea kaotanud ringisiblijad, üldisest hirmust alla surutud kannatajad. Nagu kohe selgub, jahivad nad üksikisikut, kes ei ole üldse mitte mingi märter, vaid hoopis linnavalitseja, Shakespeare'i hertsog. Ja ta ei põgene võimupainete eest, vaid hoopis iseenda eest – intelligentse välimusega, keskeakriisis vaevlev meesterahvas.
Loo kõik tegelased tulevad korraks massist välja ja lähevad siis sinna tagasi, muutes oma koosseisu, nii et mass ei ole mitte lihtsalt loo peategelane, vaid ka mingis mõttes lavakujunduslik element. On olemas ka tavaline lavakujundus, kuid Declan Donnellaniga tandemis töötava kunstniku Nick Ormerodi punased kuubid on nagu rohkem ruumi ilustamiseks, tuues lavale totalitaarse disaini tuuli. Üle lava jooksev inimmass täidab aga igal korral „montaaži" funktsiooni – haarates kaasa tegelasi eelmistest stseenidest ja „unustades" maha järgmise stseeni tegelased. Nagu ikka, käivad Donnellani episoodid samuti massidena, lavastaja ei lase näitlejatel kaua ühel kohal püsida ega midagi pikalt arutada: näidendit on mõõdukalt kärbitud, mahtudes ära nappi kahte tundi lavaaega, jättes mulje, nagu piitsutaks lugu ise ennast takka (aga imelikul kombel ei päästa see lavastust venimast, eriti esimeses pooles).
Samast inimmassist pärineb ka Angelo, ajutine kaashaldur, kelle hertsog on pannud patusesse linna korda looma. Patuelu eredaim näide on vananev hedonist Lucio Aleksandr Feklistovi säravas esituses. Kidur, silmapaistmatut kostüümi kandev Angelo (Andrei Kuzitševi täpne töö) asub koheselt amoraalset ühiskonda „töötlema". Oma sõnade näitlikustamiseks peab ta oma esmaseks kohuseks hukata kohe esimese inimese, kes talle ette jääb – noormehe naeruväärse (kui massi võib pidada kaasaegseks, siis järelikult ei räägi me XVI sajandi arusaamadest) süüdistuse alusel – abieluvälise vahekorra eest armastatud neiuga. Kiiresti seaduste ja õigusemõistmise üle arutlev Angelo astub aga paljude julmade valitsejatega ühte jalga: lubades endale seda, mida ta rahval teha keelab. Selleks on öö surmamõistetu õe, sihikindla nunna Isabellaga (võib kindlalt väita, et väga noort näitlejannat Anna Halilulinat oota suur tulevik), kes tuleb isevalitseja juurde vennale armu paluma. Vaataja võib teha ise järeldused, mis paneb lavastajat poliitika juures muretsema, ja tõmmata paralleele laval toimuva ja kaasaegse Venemaa reaalsuse vahel: trooni ajutine üleandmine asevalitsejale, riigi püüe reglementeerida kodanike isiklikku elu, topeltmoraal, kirikudogmade võimu kinnistamine.

ajaleht „Kommersant"

Lavastuses „Mõõt mõõdu vastu" võib juba esimestest minutitest ära tunda Donnellani maneeri. Tema lavastustes kogunevad või isegi vormuvad tihti kõik tegelased üheks massiks, sest nii ongi, nii on suurem tõenäosus ellu jääda, säilitada „identiteet". Kusjuures lavastaja ise koos oma teekaaslasest ja kaasmõtlejast kunstnikuga, hakkavad sedasama identiteeti juba esimestest minutitest peale lammutama, kuna Donnellani lavastustes puudub alati side tegelaste ja kirjeldatava aja vahel. Lavastaja võib lavale tuua küll mõned üksikud ajamärgid või iseloomulikud jooned, aga jälgida autoritruudust kostüümides, epohhis? Ei, mitte mingil juhul. Mis seal ikka, nii on tõesti mugavam (tahaks öelda nagu kõlab tuntud Mozarti ooperi pealkiri: nii teevad kõik lavastajad), seda enam, et ka dramaturgid ise on tihti läinud libedat tinglikkuse teed, pannes oma tegelasi elama keskaegsesse Hispaaniasse või Taani kuningriiki, Illyricumi, Veronasse. Donnellanil on õigus, tuhandekordselt õigus.
Seda on juba korduvalt märgitud, et Donnellan on Venemaal kokku pannud esmaklassilise trupi, iga kord on lisandunud mõned uued näitlejad, kuid ilmselt on lavastajale oluline siiski mingi kese, asi pole mitte selles, et ta ei viitsi jälle uut castingut hakata korraldama, sõeluda terad sõkaldest... Sellest trupist on „Mõõdus mõõdu vastu" alles näiteks Aleksandr Feklistov (prassija Lucio), Andrei Kuzitšev (Angelo, hertsogi asemik), Anna Halilulina (Isabella).
Ükskõik, kust poolt ka ei vaataks, tegemist on hea lavastusega. See hoiab kaks tundi pinget, on stseene, kus isegi väga hästi loo kulgu teadvad vaatajad, kui asi puudutab ajutist võimu üleandmist, mis mõjub nii arusaadavalt ja vahetult meile, kes me alles hiljuti ülevenemaalises mastaabis sama aine läbi elasime – aga ikkagi vaatad sa pilku pööramata lavale. Nagu jälgiksid maailma esinumbrite tennisematši, vaatad kord hertsogit (Valeri Pankov), siis Isabellat (Anna Halilulina), siis jälle hertsogit ja nii kogu aeg edasi-tagasi: äkki ta petab teda, äkki on talle ikkagi tõest olulisem võimu puhtus, see tähendab ka tema enda valiku langetamine, ja Shakespeare'i süžee keerdkäigud? Sama lugu on Kuzitševiga, kes mängib... seda võiks võrrelda lõhkenud toruga, kuna kurguni kinninööbitud kostüüm ja prillid varjavad tema allutamatut stiihiat, mis on võimeline kogu maailma õhku laskma. Ja temal juba kergemeelsest Claudiost (Pjotr Rõkov) ega tema õest Isabellast kahju ei hakka.
Kust otsast ka ei vaataks, tabab see lavastus naelapea pihta, kõiki meie tänaseid vaidlusi propaganda kohta või mingi asja levitamise kohta, mis justkui purustaks kõik juba mainitud võimuüleminekuga seotud kõlbelisuse alused jne., jne. Lollide jaoks on kavas ära toodud koguni kaks epigraafi, millest esimene kõlab: „Rohkem kui pattu tuleb karta vooruslikkust, sest selle üleküllust ei saa alateadvusega kontrollida" Adam Smithist, mida luges meie Onegin.
Ja kui võrratu on Lucio (Aleksandr Feklistov), kui õigel ajal ta oma muretu meele ja täiesti vastutustundetu naljatlemisega kogunevaid murepilvi hajutada oskab. Võiks ju öelda, et ka tema on oma tuntud headuses, nagu Donnellangi. Kuid selles just asi ongi, tuntud headuses, aga jälle uutmoodi, need elulised reaktsioonid ei lase suhtuda tema juba enam-vähem tuttavatesse ja äratuntavatesse võtetesse kui mehaanilistesse kordustesse. Nad on ju nii elulised, nii näitleja kui ka tema kujutatud kangelane.
Mis siis sellises suurepärases lavastuses halba on? Ei olegi midagi. Ainult üks mõte segas täiel rinnal selle lainetel end kaasa kanda lasta: on „duell" Angelo ja Isabella vahel, siis räägivad õde-venda ning Claudio (Pjotr Rõkov) Isabellaga elu hinnast. Ja siis on füüsiliselt tunda, kuidas hertsogi asehalduri üldse mitte täidlase keha ümber oleva jaki nööbid tahavad kire pärast eest ära karata. Pärast selliseid psühholoogilisi kahevõitlusi sajavad kohe otsa üleminekud, ülejooksmised, paari lava ehtiva punase kuubiku sinna-tänna pööramine. Nende lühikeste minutite jooksul jõuad mõelda, et kaasaegne moodne teater vananeb palju kiiremini kui vanaaegne psühholoogiline kunst, kõik need grupilised siia-sinna üleminekud, ülejooksmised hakkavad ikka väga kiiresti ära tüütama (laval toimub ju kõik väga maruliselt), samas ei väsita aga heade näitlejate vaatamine isegi siis, kui näitlejad midagi ei tee ja vaikivad.

„Nezavisimaja gazeta"