MASKERAAD

8. ja 9. oktoober. Rahvusooper Estonia.

Jevgeni Vahtangovi nimeline Teater, Moskva

Mihhail Lermontov
MASKERAAD
draama kahes vaatuses

Lavastaja: Rimas Tuminas
Kunstnik: Adomas Jatsovskis
Kostüümikunstnik: Maksim Obrezkov
Helilooja: Faustas Latenas

Näitlejad: Jevgeni Knjazev, Maria Volkova, Leonid Bitševin, Lidia Veleževa, Marina Jessipenko, Aleksandr Pavlov, Aleksandr Rõštšenkov, Mihhail Vaskov, Andrei Zaretski, Juri Šlõkov, Viktor Dobronravov, Oleg Lopuhhov, Vladimir Beldijan, Maria Berdinskihh, Mihhail Vaskov, Aleksandr Galevski, Jevgeni Kosõrev, Juri Kraskov, Oleg Lopuhhov, Aleksandr Pavlov, Aleksandra Streltsina, Vassilissa Suhhanova, Anna Antonova, Maria Šastina

Lavastuses kõlab Aram Hatšaturjani valss.

Etendus kestab koos vaheajaga 2 tundi 50 minutit

ETENDUSEL ON EESTIKEELNE SÜNKROONTÕLGE

Mihhail Lermontovi poeetiline draama näitab halastamatut tõde kaasaegsetest inimestest, julmast maailmast, kus kõlbelisus laveerib noatera otsas. Maskeraad, see on pidu, võluv muusika, eredad kostüümid, salapärased maskid, lõbususe endassetõmbav stiihia. Seal saab kõigi jaoks tundmatuks jäädes keelt teritada, lärmata, pead segi ajada - ollakse vaba nii teistest kui ka iseendast. Maskeraad on mäng kaaslasega, mäng saatusega, siin tapetakse sõnade ja kuulujuttudega, aga hetk hiljem võetakse mask eest ja valatakse „kibedaid kaastundepisaraid". On alles kaasakiskuv ja salakaval koht see maskeraad. Hullumeelsusest alguse saanud intriig kasvab üksikasjalikuks, kattub oletustega ning matab ohvri koos pahalasega nende tegude lumevalli alla.

Maskeraad on inimloomuste, intriigide, flirdi, tuliste ülestunnistuste ja ohtlike avameelitsemiste teater. „Häbi tundmata" käivad meie eest läbi narrid, küünikud, müstifikaatorid, klounid, silmakirjatsejad, romantilised kangelased - kuid neid on raske ära tunda, sest neid kaitseb tundmatuse loor.
Maskeraad on lõputu ringi mööda jooksmine, peatumata ja hinge tõmbamata, selle maruline hoovus tõmbab kaasa, selle bravuurne rõõm annab julgust, aga võib ka mõistuse võtta. Maskeraad on unenägu, mille mõte avaneb viimase valsiakordiga.
Rimas Tuminase „Maskeraad" on klounide šou, tragifarss, kurb meie päeva toodud commedia dell'arte, mille saateks mängib Hatšaturjani valss, aastakümned hiljem Vahtangovi lavale naasnud muusika, mis oli just selle lava jaoks kirjutatud.
Aram Hatšaturjan kirjutas valsi Vahtangovi teatri „Maskeraadile" Andrei Tutõškini lavastuses 1941. aastal, pühendades selle muusikapala Nina osatäitjale Alla Kazakovale. Esimest korda kõlas valss 21. juunil 1941. Selle lavastuse lavatee katkestas sõda.

Leedu meisterlavastaja ei ole kokku riiminud mitte ainult üdini Peterburilikku Lermontovi draamat ja selle uhket Peterburi ampiiri. Lavastaja on justkui paigutanud draama tegevuse kahte erinevasse ajastusse ja kahte erinevasse keskkonda. Krinoliinkleite kandvad daamid on siin probleemideta kõrvuti turumuttide ja viinaninadega. Silindrid toovad lavale blokaadihõngu. Maskeraad on nagu pildike nõukogudeaegselt liuväljalt. Ja lumepalle veeretav labakutes külalollike, keda Tuminas nimetab „talveinimeseks", on Arbeninite teener. „Maskeraadi" sündmused toimuvad üheaegselt nii Nikolai ajastul kui ka lavastaja lapsepõlvemälestustes. Nii Suveaias, mis on Peterburi kultuuri kvintessents, kui ka lasteaia hoovis, kus käivad jalutamas pööblivälimusega linlased.
Siin on kummalised kombed. Paadunud kaardimängija tapetakse peale järjekordset mängu. Ja mõne aja möödudes topitakse teda juba jääauku, et ta enam mitte kunagi pinnale ei tõuseks, kindluse mõttes seotakse talle raskuseks külge postamendi otsast võetud mälestusmärk.
Tundub, et ainus inimene, kes selles seltskonnas veel jäägitult Peterburi kõrgkultuuri juurde kuulub, on Arbenin. Minu meelest teeb Jevgeni Knjazev „Maskeraadis" oma parima rolli. Siin kulub Tuminasele marjaks ära tänapäeva näitlejatel harvaesinev faktuur - tema suures plaanis voolitud näojooned, pisut kotkalik profiil, suursugususele kalduv kehahoiak. Ei meenu, et varem oleks suutnud mõni lavastaja (isegi suur tark Pjotr Fomenko mitte) seda figuuri orgaaniliselt kasutada. Tumanisel on see õnnestunud.
Kõik tema puudused, nagu ka voorused ei mahu sellesse uude reaalsusesse kuidagi ära. Ta on lahkuva natuuri viimane rüütel. Finaalis veereb temast üle üüratu lumepall, muutes ta osaks ajaloo liuväljast. Teda pole siin enam vaja. Ta on võõras.

Ajaleht „Izvestija"