Kõik me kaunid inimesed

19. ja 20. oktoober R/ooper Estonia 19.00   
Lensoveti nim. Teater (Sankt-Peterburg)   
KÕIK ME KAUNID INIMESED

komöödia
Ivan Turgenevi näidendi „Kuu aega maal" motiividel

Lavastaja: Juri Butussov
Lavastaja assistendid: Maria Romanova, Roman Kotšerževski
Kunstnik: Viktor Šilkrot
Kostüümikunstnik: Jekaterina Galaktionova
Ballettmeister: Nikolai Reutov
Valguskunstnik: Jevgeni Vinogradov

Näitlejad: Anton Bagrov, Anna Kovaltšuk, Anastassia Djukova, Laura Pitshelauri, Galina Subbotina, Maksim Hanžov, Sergei Peregudov, Ivan Brovin, Roman Kotšerževski, Grigori Tšaban, Roman Baranov, Maria Sinjajeva

Etendus kestab 3 tundi koos vaheajaga.
16+

Komöödia „Kuu aega maal" on vene teatri üks mängitumaid näidendeid, kus on olemas terav intriig, eriilmelised karakterid, tunnete sügavus. Mõisnik Islajevi vaga perekonna juurde satub noor ja sümpaatne koduõpetaja, tudeng Aleksei Nikolajevitš Beljajev. Noormees köidab koheselt kõigi mõisas elavate naisterahvaste tähelepanu, nii noorte, nagu teenijanna Katja ja Beljajevi kasvandik Verake, kui ka majaemanda Natalja Petrovna oma. Tunnete puhkedes kaob Islajevi armsast ja külalislahkest kodukoldest harjumuspärane rahulik elurütm. Kõik naisterahvad muutuvad kergestiärrituvaiks, mehed aga üleliia kahtlustavaks. Omal ajal abiellus Natalja Petrovna kombeka meesterahvaga, sünnitas talle poja Kolja ja elati vägagi õnnelikult. Jah, abikaasade vahel puudus küll suur ja kõikehõlmav armastus. Ja järsku tabab see ülev tunne majaemandat – ja kõik on pea peale pööratud, ei huvita teda enam ei abikaasa ega pojake, ta on valmis kogu oma elu Beljajevile ohverdama. Aga Beljajevil pole vaja selle naisterahva elu ega tema ülepulbitsevat kirglikku armastust. Tudeng lihtsalt põgeneb Natalja Petrovna eest. Naine sai päästetud, ta ei saanud teha saatuslikku viga. Kuid me ei saa öelda, mis oleks olnud parem: kui see oleks juhtunud või oleks juhtumata jäänud. Kes teab? Vist oli nii ikka parem, et täisväärtusliku elu tunnetamiseks, peab kord ka armastust ja kirge teisiti tunnetama – milleks me siin oleme?

Ei ole halba ilma heata. Jevgeni Martšelli alustas Lensoveti teatris Turgenevi tuntud näidendi „Kuu aega maal" proove. Kuid asi läks hapuks päris enne lõppu, dekoratsioonidki olid juba valmis. Pealavastaja Juri Butussov, kes oli niigi juba paljud lavastused repertuaarist maha võtnud ning mõned projektid proovistaadiumis lõpetanud, ei saanud endale lubada, et ka see asi aia taha läheb. Rääkimata sellest, et kui laval on Anna Kovaltšuk, teeb see kassale head. Nii et Butussov võttis kätte ja viis lavastuse ise esietenduseni, tehes selle nimel 12 päeva peaaegu ööpäevaringselt proove.
Teatris juhtub seda tihti, et ekstreemsed tingimused mõjuvad kunstile hästi. Surve alt paiskub juga kõrgemale. Nii ka seekord.
Butussovi firmanipp: lõhkuda autori vorm, et saada kätte peamine, osutus sel korral eriti efektiivseks. Loomulikult on Turgenev klassik, suur vene kirjanik, kohustuslik lugemine ja kogu see muu jutt. Kuid tänapäeval on võimatu teost „Kuu aega maal" repliik-repliigilt mängida või sõna-sõnalt lugeda.
Butussov on stseene ümber tõstnud, osad stseenid tulevad erinevas mängumaneeris kordamisele, näidates, kuidas ühed ja samad repliigid (näiteks see, mida lavastuse alguses toonitatakse) võivad omandada erineva tähenduse, täpselt nagu eluski. Elav elu, suhete tõde haaras oma laineharjale vanaaegse näidendi, muutes sellega loo kaasaegseks, kustutades distantsi krestomaatilise teksti ja meie vahel.
Hoogne kollaaž, mis, nagu Butussovil ikka, on kokku pandud mitte ajalisest lineaarsusest, vaid poeetikast lähtuvalt, paneb mingi salapära abil sind isiklikult kaasa elama, puhtteoreetiline lugu 1850. aastast puudutab sind isiklikult. Ühe „Kuu aega maal" motiividest kandis Turgenev üle jutustusse „Kirjavahetus": „Armastus on haigus... tavaliselt see ei küsi, kui inimese juurde tuleb, tabades teda ootamatult, tema tahte vastaselt, ei saagi aru, kas see on koolera või palavik". Natalja Petrovna karjatab: „Ta peab ära sõitma!" ja kukub mantel seljas veega täidetud vanni, seejuures on peaaegu füüsiliselt tunda – selle naise palavik on jõudnud pügalani, kus tegemist ongi ainsa moodusega, kuidas ennast jahutada.

ajaleht „Delovoi Peterburg"

Tahetakse, et vaatajad loeksid eelmiste sajandite kultuuri kaasajaga ühendavat interteksti. Pealkirjas on välja toodud ühe naistegelase moonutatud fraas, mida öeldakse finaalis, justkui lõpp-punktina. Turgenev on pannud sellesse fraasi allteksti: „Te kõik olete kaunid inimesed... te kõik, kõik... ja samas..." Butussov asendab „teie" „meiega", lisades oma allteksti ja pakkudes publikule interpreteerimisvabadust, mis on kaasaegses teatris väga oluline. Tegemist on kahtlemata autorilavastusega, võimsa mängulise algega, mida täidab kibe ja nukker iroonia, kuid põhiline on siin näitleja, keda iganes ta ka mängib. Anna Kovaltšuk (Natalja Petrovna) pole eales varem veel nii heal tasemel olnud. Ta sobib ideaalselt lavastaja kavatsusega, ühendades endas kurnatud daami Turgenevi aegadest kaasaegsete naiste käreduse ja närvilisusega. Tema üleminekud ühest seisundist teise ei jäta vähimatki jälge traageldustest, väljendudes kõnemaneeris, käitumises, lõppude lõpuks ka oskuses kanda kostüüme. Tema seljas näevad ühtviisi orgaanilised välja nii teksad kui ka krinoliinkleidid.

„Nezavisimaja gazeta"

Keeruline on kirjeldada intonatsioonide põhimõttelist kahetasandilisust, mis lavastuses on saavutatud. See on nii lõbusa ja kurva sulam (nagu psühholoogilises draamas) kui ka grotesk ja paralleelmaailm, kus teineteisest sõltumata on olemas nii üks kui teine, nii klounaad kui ka draama. Ämm seisab vaikiva Natalja Petrovna kõrval ja loeb ekstsentrilises seisundis paberilt ette minia närviliselt kurba monoloogi. Ei suuda oma tunnetega leppida ega ka tundeid väljendada armunud ja hüljatud Rakitin, kes üritab mitte kaotada niigi juba lootusetult kaotatut, tundub, et see mees tahab lihtsalt ulguda. On harjutud arvama, et väliselt väljendub tegevuses esimene plaan, teine plaan on „hinges" varjul. Butussovil need plaanid segunevad. Kolmanda plaani loob muusika. Sellest saab tegelastesse alateadlikult kogunenud pingete sasipuntra harutussõlm, mis leevendab paljutähenduslikku psühholoogilist tõsimeelsust, lõhub toimuva kohalt kirjanduslikkuse aura ja 19. sajandi draamale kohustusliku tehnika. Muusika mitmetasandilisust toetab ka intonatsioonide mitmeplaanilisus. Kavalehel on kirjas 27 autorit alates Schubertist, Puccinist ja Tšaikovskist „Nirvana", Jelena Vaenga ja muidugi Yann Tiersenini välja. Ja kui paradoksaalselt see ka ei kõla, aga kogu see mix ei ole eklektiline. Filmi „Amelie" helilooja Tierseni stiil on mänguline, nukralt veenev, kuid samas ka nuputamist nõudev ja paika panev.

Peterburi teatriajakirja blogi

Ei ole mõtet hakata meenutama, et näidend „Kuu aega maal" on kirjutatud 150 aasta tagasi. Arvatakse, et Turgenevi draamad olid oma ajast eest, tehes spurdi, mis oli heaks hüppepinnaseks juba kandva hakkavatele Tšehhovi tiibadele. Kuid aadlipesa ajastu ei elanud üle Lopahhini kirsiaia pihta sihitud kirvelööke ja puges peitu laudadega kinni taotud härrastemajja, sukeldudes igavikku. Ja selle tagajärjel tekkisime meie, sellised nagu me oleme, tänapäevased, teisest puust, oma teiste lugudega. „Kõik me kaunid inimesed" ja soovime teada, kus on see meie tänase päeva pesa, kus on meie „põrgu" ja „paradiis".

Ajakiri „Vremja kulturõ"