Kakuke

12.oktoober Vene Teater 11.00 ja 15.00  
Suur Nukuteater (Sankt-Peterburg)                       

Kakuke
muinasjutt ühes vaatuses

Lavastaja: Ruslan Kudašov
Kunstnikud: Andrei Zaporožski, Alevtina Torik
Muusikaline kujundus: Vladimir Bõtškovski
Valguskunstnik: Larissa Novikova

Näitlejad: Renat Šavalijev, Maria Batrassova, Denis Kazatšuk

Etendus kestab 35 minutit
4+

Preemia „Kuldne Mask 2012" nominatsioonid: „Parim lavastus nukuteatris", „Parim lavastajatöö", „Parim kunstnikutöö".

Festivalil „Kuldne Mask" silma peal hoidnud publik tunneb lavastaja Ruslan Kudašovi hinge langemisest ja pääsemisest rääkivate filosoofiliste mõistulugude järgi. Näiteks tema lavastus „Vii" rääkis salajastest mõtetest ja oli mõeldud täiskasvanud publikule. Seda üllatavam on tema pöördumine sellise esmapilgul lihtsa muinasloo juurde nagu „Kakuke". See on esimene kord, kui Kudašov ootab saali kõige väiksemaid vaatajaid, võib-olla isegi selliseid, kes tulevad esimest korda teatrisse. Kammerlaval esitavad kolm noort näitlejat kõigile tuntud rahvapärimuslikku lugu, mille keskmes on hiigelsuur vokk, ja esitusvahenditeks alles valmiskootud tegelased. Sokist saab näljane hunt, pikk sall muutub elavaloomuliseks rebaseks ja selgub, et viltsaabas on äravahetamiseni sarnane ahjuga. Kakuke ise on lõngakera ja kuigi ta leiab näidendi finaalis etteaimatava lõpu, saab iga väike vaataja etenduse vaatamisest mälestuseks tillukese kingituse – imepisikese tombukese kollast lõnga.

Aleksei Gontšarenko

Lavasügavusse riputatud värviliste kodukootud vaipade taustal ketrab hiigelsuur vokk – Memme ja Taadi eluring. Lavastaja ja kunstnikud on leidnud tuttavale ja samas ka saladuslikule vene muinasjutule sügava ja huvitava lahenduse: nende versioonis on loo tegevus toodud taresse, koduste käsitöötegemiste keskele. Nende tegemiste keskele, kus segunevad pooleks kunst ja rituaal. Kinnastena kujutatud vanamemme ja taadi elu on tagasihoidlik ja igav, nagu ka vilt, millest nagu oleks tehtud ahi. Ahju peal lamava vanaisaga soojakeha on seotud vokiratta külge: paar korda ratta alumisse serva sattudes luuakse selle lihtsa liigutusega mulje sellest samast pakitsevast lõputuse tundest, nagu hakkavad mõttetuna tunduma ka kodused tööd, külaelu tsüklilisus. Suletud ring katkeb, kui välja ilmub kollane pärlitega ehitud karvakera Kakuke, tema on selle süsteemi koordinaat ja selles loos on ta loomulikult kedratud, mitte küpsetatud.

ajakiri „Zritelnõi rjad"

Kõrgetele kappidesse peidetud unustatud vanad asjad on Ruslan Kudašovi nukumuinasjutu kunstnike Alevtina Toriku ja Andrei Zaporožski ehitusmaterjaliks. Kaval rebane rullub välja punasest sallist, hundiks osutub tavaline villane sokk, kakuküpsetajatest pensionäre kujutavad aga banaalsed talvekäpikud, kakuke ise on väike lõngakera.

netiväljaanne „Fontanka.ru"

Ei saa kuidagi märkamata jätta ühte Kudašovi loomingu imelist eripära: võrdväärselt lugupidavat nõudlikkust vaataja suhtes. Pole oluline, kas täiskasvanu või lapse suhtes. Olenemata sellest, kas saalis istujal on turjal piisav kultuuripagas, usub Kudašov tema võimesse „lugeda" mingil moel sümboleid, nagu näiteks suur vokiratas („Kakukese" lavakujunduslik kese, mis on ka nukutegelaste mängualaks). Kellegi jaoks ehk sümboliseerib päikest või aastaaegade vaheldumist, kellegi jaoks kujutab lihtsalt lõbusat karuselli. Ja eksimatult valitud variant, kuidas organiseerida hubane ruum kammerlaval.

ajakiri „Strasnoi bulvar 10"