Joobnud
G. Tovstonogovi nim. Suur Draamateater
10. ja 11.oktoober Rahvusooper Estonia
G. A. Tovstonogovi nim. Suur Draamateater, Sankt-Peterburg
Ivan Võrõpajev
JOOBNUD
Lavastaja: Andrei Mogutši
Kunstnik: Aleksandr Šiškin
Teksti toimetaja: Svetlana Štšagina
Kunstniku assistent: Anna Martõnenko
Valguskunstnik: Stas Svistunovitš
Kostüümikunstnik: Žanna Serdjuk
Helikujundaja: Aleksei Titov
Videoinsener: Dmitri Fjodorov
Lavaline liikumine ja trikid: Roman Kaganovitš, Maksim Pahhomov
Näitlejad: Karina Razumovskaja, Valeri Degtjar, Varvara Pavlova, Aljona Kutškova, Vassili Reutov, Dmitri Vorobjov, Marina Ignatova, Anatoli Petrov, Aleksei Falilejev, Jelena Popova, Rustam Nassõrov, Viktor Knjažev, Ruslan Barabanov, Jevgeni Slavski, Julia Deinega, Uljana Fomitševa
Etendus kestab 2 tundi 20 minutit
18+
Preemia „Kuldne Mask” 2016.a. laureaat - „Parim lavastajatöö” (Andrei Mogutši). Draamažanri ja nukulavastuse žürii eriauhind - Parim näitlejate kollektiiv.
Preemia „Kuldne Mask” 2016.a. nominatsioonid – „Parim draamalavastus, suurvorm”, „Parim kunstnikutöö”, „Parim kõrvalosatäitja” (Marina Ignatova, Anatoli Petrov, Vassili Reutov)
Näidendi põhiteema on armastus. Armastada inimloomuses jumalikku. Joobnud olekul ei ole näidendis mingit pistmist olmega, seda ei tohi võtta sõna otseses mõttes – tegemist on kirgastumise metafooriga, elu tegeliku kulgemise tajumisega, meie silme all toimuva armastuse ja imega. Ühe öö jooksul toimuvad tegelastega imelised muutumised. See öö on vabaduse ja lootuste öö. Igal inimesel on võimalus muuta oma elu paremuse suunal, sellest see lavastus räägibki. Näidend „Joobnud” on mõeldud vabadele inimestele, kes on vabad stereotüüpidest ja eelarvamustest.
Andrei Mogutši
Südantliigutav huligaansus ja siiruse tüütu imiteerimine, nagu ka ülepaisutatud usuhullus ja paljusõnaline pudikeelsus on see, millele on üles ehitatud Ivan Võrõpajevi tekst. Proovide ajal lavastaja ja näitlejate poolt kokku lepitud alltekst osutus aga näidendi tekstist paremaks, peenemaks ja naljakamaks.
Teatud professionaalne leebus, kaitsev otsekohesus, kohati ka irooniline halastamatus näidendi suhtes on kallihinnalise vabaduse täiendavaks tingimuseks. Mida muretumalt ja häirimatumalt näitlejad „kaunist pläma” deklameerisid, seda rikkalikumaks ja sügavamaks osutus toimuva teatraalne mõte. Õpetussõnad ei saanud mängu vastu, nagu ikka. Sellepärast see ongi teater.
Kindlusetus muutus käimapandud mängu varjatud mõtteks. Kindlusetus nii kehalises kui ka hingelises mõttes. Vertikaali saavutamine (ka moraalse vertikaali) ei õnnestunud siin kellelgi ilma lahingut maha pidamata, ennast täiesti sirgeks ajada oli antud ainult üksikutel ja sedagi vaid mõneks sekundiks – jalgealune osutus liiga pehmeks ja mädaks. Aga ka igaviku horisontaal (kui soovite, siis moraalitus) ei osutunud kergesti saavutatavaks alternatiiviks – pikali olev keha veeres kallakult alla. Sellisest geomeetriast võib hea tahtmise korral tuletada lõputult metafoore. Huvitav oli see, et sellistes oludes kõige kindlamini mõjunud poosi ei kasutanud keegi. Lihtsalt keegi ei tulnud selle peale, et võiks laskuda põlvili. Kui paradoksaalne see ka pole, näidendi tegelased olid oma pidetuse üle uhked. Tugi – sõnavaht jumalikkusest osutus vääramatult armetuks ja kaduvaks. Õndsus (võimalik, et ka piibli tähenduses) ei seisnenud mitte leidmises, vaid otsimises. (Publiku) Armastus ei tulnud mitte sõnade kuuldavale toomise eest, vaid selle eest, mis nende sõnade taga peitus: uppujale tunti kaasa ja muretseti tema pärast, vaatamata kõigele sellele, mida see tegelane kokku jahus.
portaal „Colta”
Loomulikult nägi Andrei Mogutši „Joobnutes” midagi palju tähtsamat ja enamat kui satiiriline näpugavibutamine. Ja mida vaimukamalt, täpsemalt, mitmekesisemalt näitlejad laval ebakaines olekus inimesi kujutavad, seda selgemaks saab, et joobnud oleku näol on siin tegemist kõige otsesema elulise viisiga, kuidas kujutada ebaadekvaatsust, tegelikult mõeldakse aga totaalset valelikkust, mille kaitsva maski taha kaasaegsed inimesed on harjunud ennast mugavalt peitma – vale, mille abil püütakse edukaks saada või millesse peidetakse purunenud perekonnasidemed, kust juba ammu on kadunud lähedus ja tunded.
ajaleht „Kommersant”
 |
 |
 |
 |