HUNDID JA LAMBAD

Näitlejad: Roza Hairullina, Dmitri Kulitškov, Anna Tšipovskaja, Iljas Tamejev, Pavel Iljin, Olesja Lenskaja, Aleksander Fissenko, Andrei Fomin, Sergei Ugrjumov, Vjatšeslav Tšepurtšenko, Jana Sekste

Konstantin Bogomolov võttis ette vene klassiku A. N. Ostrovski näidendi „Hundid ja lambad". Autori elu ajal sai see näidend kriitika osaliseks, kuid oma õige tunnustuse leidis „Hundid ja lambad" pisut hiljem. 

Noor, ilus ja rikas lesk Kupavina unistab õnnest ja armastusest. Ta ei aimagi, mis kired tema ümber möllavad: tema rikkus ja mõis ei anna paljudele rahu. Noore lese omandit püüab endale saada võimukas mõisaproua Murzavetskaja, kes kasutab pettuse, võltsimise ja hirmutamise teid ja püüab Kupavinat endale allutada. Äkitselt saabub pealinnast Peterburist kaalutlev ja tark meesterahvas Berkutov, kellele on hakanud silma nii kena lese-prouake ise kui ka prouakese kapital. Berkutov astub otsustavasse võitlusesse kavaldajate ja petistega, kelleks on nii Murzavetskaja kui ka selle naise kaaskondsed, hakates tegevust suunama talle vajalikus ja kasulikus suunas.

Bogomolovi käsitlust võib nimetada küllaltki vabameelseks, kuid see ei peaks vaatajat kohutama, sest tänu lavastaja tehtud muudatustele, õnnestub lahendada ülesanded, mis ta on andnud näitlejatele ja iseendale. Nagu näiteks see, et tegevus on toodud XX sajandi esimesse poolde (Ostrovskil on aga juttu 1870.-ndatest aastatest). Mõttelised aktsendid muutuvad vastavalt kavatsusele. Me ei näe mõisaelu ega kaupmeeste maailma, mida me nii hästi Ostrovski näidendite põhjal tunneme, vaid näeme hoopis uut, tinglikku reaalsust: dekoratsioonid on mustades, valgetes ja punastes toonides, mis vaieldamatult tuletavad vaatajale meelde Saksa Impeeriumi traditsioonilisi värve; tegevuse käigus kõlavad saksa marsid ja laulukesed, mis viivad meid justkui Venemaalt eemale. Aga Saksamaale vaataja ei satu.

Sisuliselt on Bogomolovi „Hundid ja lambad" A. N. Ostrovski motiividel terav „aktuaalne, antifašistlik ja antireligioosne pamflett", milles on arvestatud sellega, et see on kaasaegsele vaatajale arusaadav, nagu määratleb seda kriitik Roman Dolžanski. 

Vaataja leiab etenduses palju vihjeid erinevatele meie aja tunnustele ja võib olla isegi hoiatuseks selle eest, mis veel juhtuda võib.. 

Bogomolov läheneb Ostrovskile ehtbrechtilikult, aktualiseerides seda vaadet ja koristades ära mitmed kõrvaltegelased ja nendega kokkukuuluva maalilise koloriidi. 

Meie ees pole mitte huntide ja lammaste maailm, vaid oma loomasarnasust mittehäbenevate huntide ja rebaste maailm. Kui kasutada kaasaegse poliitika keelt, siis tuletavad Bogomolovi rebased meelde metsiku kapitalismi rüüdesse rüütatud kaasaegse õigeusu Venemaa usutegelasi - võltsivad veksleid, võtavad kõik, mis ripakil, kuid ei unusta sellest tegevusest vabal ajal süüdata usutalituse ajal küünla ja risti ette lüües kummarduda. 

See kontseptsioon võiks tunduda suunav ja kuiv, kui poleks näitlejäte päästvat mängu. Veel kord tuleb tõdeda, et „Tabakerka" näitlejate meeskond annab ette mitmeidki punkte nii mõnelegi pealinna tuntud näitlejate trupile. Ja Bogomolovi peamine teene polegi selles, et ta paiskas vaatajatele näkku vihast ja kibestumisest läbiimbunud kontseptsiooni, vaid selles, et oskas mängu stiihia õigesti ära kasutada. Näitlejad mängivad „Huntides ja lammastes" peenelt ja innukalt. Uutes „Huntides ja lammastes" on see kerge hingamine, mis on nii omane andekatele etendustele.

Ajaleht „Izvestija"