Hea inimene Sezuanist

14.oktoober Rahvusooper Estonia 19.00       
A. Puškini nimeline teater (Moskva)                    

Bertolt Brecht
Hea inimene Sezuanist
näidend-mõistujutt

Originaalmuusika: Paul Dessau
Tõlge: Jegor Peregudov

Lavastaja: Juri Butussov
Lavakujundus ja kostüümid: Aleksandr Šiškin
Valguskunstnik: Aleksandr Sivajev
Koreograaf: Nikolai Reutov
Muusikaline juhendaja, arranžeerija, helilooja: Igor Gorski

Lavastuses kõlab katkend J. Göethe luuletusest „Metshaldjas"
Paul Dessau songid Bertolt Brechti luuletustele kõlavad saksa keeles

Õigused: Suhrkamp Verlag GmbH & Co

Näitlejad: Anastassia Lebedeva, Aleksandra Ursuljak, Aleksandr Matrossov, Aleksandr Arsentjev, Vera Voronkova, Andrei Suhhov, Irina Petrova, Natalja Reva-Rjadinskaja, Aleksei Dadonov, Anna Begunova, Aleksei Rahmanov, Ivan Litvinenko

„Puhta Muusika" solistide ansambel: Igor Gorski, Andrei Rozendent, Jevgeni Varavko, Arseni Gurjanov, Rostislav Šarajevski

Etendus kestab 3 tundi 20 min.
16+

Preemia «Kuldne Mask» 2013.a. nominatsioonid: parim suure vormi draamalavastus, parim lavastajatöö, parim kunstnikutöö, parim kõrvalosa (Aleksandr Matrossov). Preemia «Kuldne Mask» 2013.a. laureaat: parim naisnäitleja (Aleksandra Ursuljak). Draamažanri ja nukulavastuse žürii eriauhind (Juri Butussov).

Brechti jaoks on inimene ohver ebaõiglaselt ülesehitatud maailmas, mida saab ja peab paremaks muutma. Suur saksa dramaturg ja teatrifilosoof oli ühiskonnale karm eksaminaator ja irooniline kohtunik. Lavastaja Butussov ei kavatsenud mitte lihtsalt jagada autoriga seda tänapäeval ebapopulaarset missiooni, talle on üldse võõrad ükskõik mis vormis sotsiaalne valu või kodanlik paatos. Mis aga puudutab Brechti näidendis maa peale laskunud Jumalaid, siis nendega on lavastaja käitunud küll hoolimatult, kuid teatraalse teravmeelsusega – muutes nad üheks vaikseks häbelikuks tütarlapseks, kes toob kogu näidendi vältel kuuldavale ainult mõned fraasid loo finaalis, enne kui ta sõna otseses mõttes põgeneb sellest maailmast, mida ei suuda mitte keegi kontrollida. Kuid on ka keerulisemaid asju.
Butussovi nägemuses on maailm muidugi väga julm koht, nagu Brechtilgi, kuid seda kohta pole vaja mõtestada ega parandada. Lavastaja ega teater ei usu mingeid näpuganäitavaid õpetusi. Ja vaatajad vist ka ei usu. Mitte juhuslikult ei esitata Brechti laule, milles autor pöördub otse publiku poole, Juri Butussovi lavastuses saksa keeles, võõrkeel seguneb kiiretes kaadrites vahetuva tõlkega, kuid valusalt lõikavad laulud, milles akumuleeruvad Brechti peamised ideed, jäävad siin kõigest väljendusrikasteks rütmilisteks vahenumbriteks.
Jumalatest hüljatud maailmas ja pääsemislootuseta kaotab Brechti näidend justkui ilmsed orientiirid. Kuid lavastaja leiab ikkagi tugipunkti nii endale kui ka vaatajatele: lavastuse põhijooneks saab lugu Shen Te alandatud armastusest töötu lenduri Yang Suni vastu. Loomulikult ei lange „Hea inimene..." tavalise melodraama tasemele, kuid Butussovi käsitluses on selles tuntavad laenguga sisepinged. Raske öelda, kas see lavastus oleks midagi ka väärt ilma Shen Te osa etendava Aleksandra Ursuljakita. Puškini teatri lavastus on just selline juhus, kus saab rääkida suure näitlejanna sünnist: ta on julge, kartmatu, valmis kõige kardinaalseimaks muutusteks, üleminekuteks ühest registrist teise, ja kes on võimeline allutama oma tahtele kogu saali.

ajaleht „Kommersant"

Lavastus on ehmatavalt ilus: ehmatab eelkõige mingi hoomamatu ruumiga – Butussov on paljastanud kogu lava, avanud aksidetaguse, luues sünge, oma tühjuses häiriva ja petlike pimeduskontuuridega maailma. Mastaabid muudavad proportsioone – inimene tundub selles ruumis täiesti tühine, täiesti abitu ja kaitsetu.

„RIA Novosti"

Toonud lavale istuva orkestrikese, pannud näitlejad saksa keeles laulma, transleerides tõlget tiitritena (nagu päris ooperis), on lavastaja kupatanud vaataja näidendi sügavoriginaalsesse ja eksistentsiaalsesse maailma. Aleksandr Šiškini loodud kujundus avab lavaruumi kuni nöörlaeni ja tellisteni lava tagaseinas, kolm kõrgusest alla langevat puud tekitavad pakitseva hellustunde tehislooduse vastu. Samasse tundeskaalasse viib ka muusika oma džässiliku, peaaegu melanhoolse partituuriga.
Hämarus, mille varjus saabuvad linna jumalad, et kinkida prostituut Shen Tele raha, on ammu selle planeedi asukate elukorralduse ja –rütmiga harjunud. Butussov koob koos koreograaf Nikolai Reutoviga vaesuse ja õnnetused inimkehade plastikasse.
Brechti geniaalne pajatus heast inimesest Shen Test, kes mõtles endale välja kurja venna Shui Ta, et ennast hädade eest kaitsta, on lavastaja jaoks veel üks põhjus rääkida maailmast, milles hea ja kurja vahel pole juba ammu võimalik vahet teha, milles abitud jumalad (habras jumalanna) on sama allasurutud nagu oma hädadest valjult kisendavad inimesedki.
Uues lavastuses on motiiv, mis on oluline just sellele loole: ainult inimese raevukas, kartmatu enesealalhoiu võitlus varjuderohkes, mäekõrguste muredega ründavas maailmas ongi Butussovi järgi eksistentsi mõte. Vähemalt nii käitub peategelane Shen Te, hea inimene Sezuanist, Aleksandra Ursuljaki esituses.
Avatud, kartmatu, virtuoosse plastika ja vokaaliga, songe esitav, justkui oleks ta äsja Berliinist saabunud, jõhkralt naeratava maski ja pisaratest laialivalguva grimmi alt otse saali jõllitavana on ta kogu selle keerulise, Butussovile muidu omaste atraktsioonideta lavastuse tuksuv süda.
Võimsus ja viha, meeleheide ja väljakutse jumalatele, hävitamine ja paanika, lõpuks – tumm ekspressionistlik karje, peaaegu nagu Munchil – kõik need hood raputavad tormina hapra näitlejanna keha, ta valdab juba unustusse vajunud traagilise groteski kunsti.

„Rossiiskaja gazeta"