DELHI TANTS

16.ja 17.oktoober Teater NO99 19.00         
Noore vaataja teater, Sankt-Peterburg

Ivan Võrõpajevi näidendi põhjal
DELHI TANTS

Lavastaja: Dmitri Volkostrelov
Kunstnik: Ksenia Peretruhina

Näitlejad: Aljona Bondartšuk, Alisa Zolotkova, Aleksandra Ladõgina, Andrei Slepuhin, Maria Sosnjakova, Ivan Strjuk, Tatjana Tkatš, Adelina Tšervjakova, Nadežda Šumilova

Etendus kestab 1 tund 30 minutit ilma vaheajata

Sankt-Peterburi Noorsooteatris on selle lavale seadnud noor lavastaja Dmitri Volkostrelov, nimeka teatrikorüfee Lev Dodini õpilane. Sellel aastal sai ta tandemis kunstnik Ksenia Peretruhhinaga „Kuldse Maski" eriauhinna laureaadiks.

Ka „Delhi tants", mida Tallinna vaatajad näevad selle aasta oktoobris teatri NO99 laval, on lavastaja Volkostrelovi ja kunstnik Peretruhhina ühine töö. Näidendi tekst koosneb seitsmest erinevast pildist, mida seob tegevuspaik ja „Delhi" tantsu välja mõelnud tantsijanna lugu. Tegevus toimub tavalises linnahaiglas, kus kangelased kohtuvad, armastavad, kaotavad oma lähedasi ning püüavad leida harmoonia, rahu ja armastust. Võrõpajevi seitse lugu on näidendis koondatud üheks ja samaks situatsiooniks, vahelduvad ainult süžeede üksikasjad ja pisidetailid dekoratsioonides. Fookuses on kavalalt planeeritud mänguväli, mis jätab publikule peadpööritava mulje. Stiilne, valge, külmalt kaugusesse asetatud lavakujundus jagab saali kaheks – vaataja peab valima kahe vastastikku asuva paviljoniga eraldatud maailma vahel. Tegevus toimub nendes paviljonides, vaheldumisi ja erinevatel pooltel. Vaataja näeb tegevust kas näitlejate otseses esituses või videoprojektsiooni kaudu seda, mis toimub vaateväljast väljas.

Lavastus esietendus eelmise aasta keskel, pisut enne seda, kui ka väljaspool Venemaad hästi tuntud kaasaegse vene dramaturg Ivan Võrõpajev tegi samanimelise filmi ja esitles seda Rooma festivalil „Cinema XXI".

Autor ja lavastuse looja on kaasaegsel teatrimaastikul märgilised tegelased, otsides kunstiavangardis esteetilisi, kunstilisi ja ideelisi algeid. Sellesse orbiiti tõusis tänu nende tööle ka Peterburi Noorsooteater, teater, mis oma nivoo poolest (lasteteater) peaks justkui kuuluma traditsioonilise teatrikunsti leeri.

„Delhi tants" on kombinatsioon võtetest, mida Volkostrelov kasutab juba ammu. Nagu „Kuldses neius", ei ole siin esikohal mitte niivõrd näitleja suhe tekstiga (rääkimata siis rolliesitusest selle sõna tavapärases mõttes), vaid näitleja neutraalne sooritus.

Iga selle lavastuse tegelane satub olematusesse. Igaüks elab üle lähedase inimese kaotuse. Pidev refrään: „Ta on surnud, aga mina ei tunne mitte midagi". Tegelaste surmavariatsioonide kõrval arenevad sündmused siiski kronoloogiliselt – alates Katja pihtimusest kuni Andrei surmani. Surm muutub kõigi intellektuaalsete skeemide lakmuspaberiks, olles inimestele mugavaks ettekäändeks, millest elus juhinduda. Kas Auschwitzi saab „vabastada", rajada oma õnne teise inimese õnnetusele või muuta lehma kannatused tapamajas ilusaks aktiks, nagu seda tegi Katja, kandes India turul kogetud õuduse kaunisse tantsukeelde?

Sankt-Peterburi teatriajakiri, teatrikriitik Sofja Kozitš

Dmitri Volkostrelovi lavastus algab dokumentaalse draamana. Üheaegselt nii mänguvälja varjava eesriidena kui ka kinoekraanina kasutatavale vertikaalselt asuvale ribakardinale kantakse esimese episoodi videoprojektsioon. Pärast seda ribakardin eemaldatakse ja vaatajad näevad juba lugu elavas esituses. Selline elava esituse ja ette fikseeritud reaalsuse vaheldumisi esitamine käib terve lavastuse jooksul. See dikteerib vaatajarefleksiooni kindlas rakursis toimuvale, tasakaalustades justkui mõtteid ja tundeid ning leevendades sihilikult emotsionaalse vastuvõtu põletuskraade. Surm on alati meie kõrval – see on fakt, millega tuleb leppida. Lugu ise pakub nietzscheaanlikku filosoofia avarust, kuid Dmitri Volkostrelov paneb paika pisut teistsuguse arutelupildi.

Sankt-Peterburi teatriajakiri, teatrikriitik Jelena Gerussova