Barmalei

11.oktoober Sillamäe Kultuurikeskus 17.00  
Suur Nukuteater (Sankt-Peterburg)               

Kornei Tšukovski
Barmalei
Aafrika laul ühes vaatuses

Peaabiline: Ruslan Kudašov
Valgusabiline: Anastassia Kuznetsova
Heliabiline: Vladimir Bõtškovski

Näitlejad: Roman Dadajev, Renat Šavalijev, Maria Batrassova, Dmitri Tšupahhin

Video: Renat Šavalijev, Viktoria Slutskaja

Etendus kestab 40 minutit
4+

NB! Sillamäe etendused vene keeles ilma sünkroontõlketa.

Suure Nukuteatri pealavastaja Ruslan Kudašov on jälle pöördunud lasteklassika poole. Oma kursuse tudengitega käib töö lavastuse „Barmalei" kallal Kornei Tšukovski samanimelise muinasjutu järgi.
Selleks, et tuua nukulavale tuntud lugu Tanja ja Vanja ohtlikest seiklustest, said ostetud kümned pintslid, kilogrammide viisi värvi, mäekõrgused pakkepaberihunnikud. Nendest materjalidest luuaksegi vaatajate ette muinasjutuline Aafrika: lavakujundaja abita joonistavad noored näitlejad eksootilisi maastikke, lõikavad jõupaberist loomi välja. Ühesõnaga, see pole esimene korda, kui nad saavad tõestada neli aastat õpitud elukutse mitmekülgsust.
Ette valmistatakse ka üks lavastuslik üllatus, mis on seotud peategelase lahendusega. Üksikasjad on salastatud, teada on ainult see, et „vastikut, paha, ahnet" röövlit Barmaleid hakkab kehastama Roman Dadajev.
Lastelavastused, mida Ruslan Kudašov on jõudnud ühes linna vanimas nukuteatris lavastada, on enamasti õnnestunud (näiteks „Väike prints" või „Kakuke"). Võib-olla peitub nende õnnestumiste põhisaladus selles, et lavastajat ei saa kuidagi süüdistada selles, nagu tal puuduks austus lapseealise publiku suhtes. Kõige järgi otsustades, ei tunne Roman Kudašov seda hirmu, mida tunnevad paljud lavastajad, kartes jääda lastele arusaamatuks ja minnes üle nämmutamisele ning hulgalistele niigi ilmselgete asjade ülekordamisele. Võtame kasvõi praegu valmiva „Barmalei": lavastuses mängivad näitlejad ei kahtle, nagu neid juhtiv meistergi, et mudilastest publik oskab väärikalt hinnata Dmitri Krõmovi ja Luk Percevali stiilis avangardsusi. Ja selleks on ka põhjust. Lavastuse lahendus seisneb ju joonistustes, aga joonistada oskavad kõik lapsed.
Neile aga, kellele on Kornei Tšukovski pärand täiesti püha, kiirustame teatama, et lavastuses pole tuntud muinasjutu teksti muudetud.

ajakiri „Time Out" Sankt-Peterburg

Esimestena astub lavale madrusesärkides ja värviga määritud kombinesoonides kolmik. Iga „töölise" käes on värviämber. Seejärel pistab üks neist sõrme värvi sisse ja näitab publikule, mis tulemuseks on: musta värvi sõrm. Pärast langetavad nad kolmekesi eesriide. See ei tähenda üldsegi seda, et etendus on juba läbi, vastupidi – saali saadetakse signaal, et algab mäng. Eesriie on siin ju paberist, järelikult sinna joonistatakse kindlasti midagi. Aga enne seda muutub see inimene, kes meie pilkude all oma sõrme mustaks värvis, Barmaleiks. Metamorfoosiks piisab ühest žestist: näitleja Roman Dadajev tõmbab demonstratiivselt musta sõrmega nina alt, märkides nii ära oma tegelase põhilise välimusliku eripära – ta on uskumatult ja karjuvalt vuntsiline.
Suure Nukuteatri „Barmalei" on tehtud Kornei Tšukovski muinasjutu järgi, mitte selle motiividel, vaid just nimelt loo sõnade järgi, ühtegi sõna pole välja jäetud. Mängivad kolm näitlejat. Nagu juba öeldud, Roman Dadajev on Barmalei, Maria Batrassova ja Dmitri Tšupahhin – Tanja ja Vanja. Ja kõik teised. Selle lavastuse põhitegelane on hoopis pabereesriie. Seda läheb vaja joonistamiseks, sinna ilmuvad videoprojektsioonid. Selle abil demonstreeritakse lastele veenvalt, kuidas igapäevaselt olmes kasutatavatest asjakestest nagu paber, värvid, sõnad sünnib teater. Sellel ekraanil on Papake ja Mammake, kes korrutavad hajameelselt, et ei tohi Aafrikasse jalutama minna, siluetid varjudeteatrist. Tanjake ja Vanjake on aga kord paberist väljalõigatud tüdruk ja poiss, kord näitlejad oma loomulikus olekus, siis maskidega kaetult (maskideks on paberist nukud, kuid mitte tavalised, vaid „autentsed", rohkem Aafrika puunukkude moodi).
Aafrika on siin lihtsalt sõna, mis maalitakse aegamisi meetrisuuruste tähtedega eesriidele, nii et iga vähegi sõnu tundev laps saab kokku veerida „Aaf-ri-ka" ning oma lugemisalaste edusammude üle rõõmustada. Elevandid on kolm triipu paberil (kujutades nende loomade lonte). Doktor Aivaluson on täiesti koomiline, lastele lennukil appi tõttav „superman" (keda kujutab näitleja Tšupahhin vööle seotud pappkarbi abil, karp võib muutuda ka lennukiks, kui sellele propeller ja tiivad juurde lisada). Tanja ja Vanja huligaansus (see tähendab lapselikkus) väljendub järgmiselt: tegelased kisuvad maha „Aafrika" kirjaga eesriide ja tallavad tantsides mööda Aafrika mandrit tam-tamide rütmide saatel.

Ja veel selline moment: pisikesed vaatajad ei saa küll aru, aga nende vanemad taipavad, et näiteks see osa näidendist on viide tummfilmile (kui valguskiir püüab hämaruses peatuda Barmalei näol ja kostab filmilindi ragin projektoris, näitleja nägu raamiv valguskiir aga võbeleb), see osa näidendist viitab aga road movie'le (Tanjat ja Vanjat mängivad näitlejad jooksevad ühe koha peal vastava muusika taustal, sellise muusikaga arranžeeriti retrofilmides tagaajamisstseene) ja siin näeme me uudistesaate otselülitust (Doktor Aivaluson tulemise stseen).
Lisaks kõigele on iga selle loo episood väga täpselt arranžeeritud (Vladimir Bõtškovski muusikaline kujundus) ja rütmiliselt mängitud. Kui seda „Barmaleid" üldse millegagi võrrelda, siis kõige paremini samastub see lühikese multifilmiga. Aga mitte sellise kaasaegse 3D filmiga, vaid nõukaaegsega, sellisega, mida hakati kunagi lapsepõlves armastama, ja otsustati nüüd täiskasvanuna uuesti üle vaadata. Arvatavasti tahtsid lavastuse tegijad luua nii endale kui kõigile lastele just sellist multifilmi. Etenduse lõpus jooksevad isegi tiitrid: erekollasele paberekraanile ilmuvad „Barmalei" lavameeskonna nimed, aga mitte täisnimed, vaid lapsepõlves kasutatud nimed: Dimka, Maška, Romaška.

„Peterburi teatriajakirja" blogi