ŠUKŠINI JUTUSTUSED

12.-13. oktoober Vene Kultuurikeskus 19.00

Vassili Šukšini jutustuste põhjal Rahvuste Teater, Moskva Piletid on müügil alates 1. juunist.   Kõikidel etendustel on eestikeelne sünkroontõlge

Lavastaja: Alvis Hermanis

Lavakujundus: Alvis Hermanis ja Monika Pormale
Kunstnik-fotograaf: Monika Pormale
Kostüümikunstnik: Viktoria Sevrjukova

Osatäitjad: Tšulpan Hamatova, Jevgeni Mironov, Julia Svežakova, Julia Peresild, Aleksandr Grišin, Dmitri Žuravljov, Pavel Akimkin ja Aleksandr Novin.

Vene nõukogude kirjandusklassiku Vassili Šukšini kuulsate jutustuste lavaletoomise idee kuulub Alvis Hermanisele. Seda lavastajat on paljud nimetanud maailmateatri "uueks humanistiks". Hermanise lavastajatööd iseloomustab teravdatud tähelepanu inimeste igapäevaelu suhtes - tänapäevaelu või juba ajaloopärandi hulka kuuluva elu suhtes. Paljud peavad tema teatrit "dokumentaalseks", kuna lavastaja otsib välja, redigeerib, mõnikord isegi tuletab oma lavastused tegelikkusest. Tema lavastused on sellest, mida ta hästi tunneb ja mäletab.

Saanud teatrijuhiks, kutsus Mironov lavastajaks Alvis Hermanise, Uue Riia Teatri juhi, vene kirjanduse põhjal välja kujunenud lavastaja, kes on seda pagasit korduvalt oma lavastustes kasutanud, kuid kes polnud kunagi vene näitlejatega koostööd teinud. "Ma mõistsin, et on vaja välja valida mingi väga venepärane materjal, mis võimaldaks mul endal inimeste kohta midagi uut teada saada. Mulle meenusid Šukšini filmid, mida olin lapsepõlves näinud. Ma lugesin tema jutustusi - ja olin hämmastunud, kui lihtsad ja targad need on." Hermanis kutsus kokku trupi, kuhu kuulus peale Mironovi ja teiste näitlejate kolmekümnendate põlvkonna säravaim ja andekaim näitlejanna Tšulpan Hamatova. Nad külastasid koos Altaid, Šukšini kodumaad, et kirjaniku prototüüpidega tutvuda. Teatrikunstnik ja fotograaf, Hermanise partner Monika Pormale valmistas Altai elanike portreed. Nüüd vaatavad need portreed lavalt sõnatult saali poole. Aga näitlejad ei jäljenda neid, vaid muudavad nende kõnet ja maneere. Näitlejad kujutavad vene küla tegelasi, jäädes samas suurlinna nüüdisasukateks. Lavastuses kohtuvad kaks maailma, ja, minetamata oma identiteeti, avastavad, et neil on palju ühist. Venemaal räägitakse palju erinevaid vaatajaid ühendava teema puudumisest. On üllatav, et selle teema leidis välismaalane.

Jelena Kovalskaja,
teatrikriitik

Alustades hiiglasuurtest ilusatest värvilistest fotodest-maastikest ja armsa Šukšini küla Srostki praegustest elanikest. Nende kollastest päevalilledest, punastest naistejakkidest ja rohelistest veoautodest lakitud terrakotana helkivate kooskõlade ning kuldsete kinnismõtetena säravate ilusate naeratuste taustal näidendit esitataksegi. Kunstniku Monika Pormale elutäiusest pakatavad ja eri jutustuste puhul samaks jäävate piltide sein on siin ainukeseks dekoratsiooniks. Ja lisaks veel pikk pink - küla peapromenaad. Seda mööda kõnnivad Šukšini kunstnikeks riietatud tegelased. Riietatuna Viktoria Sevrjukovaks karikakra-, mooni- ja meelespealillelistesse hamedesse ja pihtseelikutesse, mis on õmmeldud spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud kangast. Ja kus oled sina, meie südamele armas hall pimedus? Kus on nii meeldivalt meie künismi õigustav läbipääsmatu pori? Kus?
Kümme Šukšini tuntud lugu läbi elavat kaheksa näitlejat on ilma vähimagi süümepiinata, vaimustusest särades süüvinud oma rolli, jõudes iga jutustuse vahelise minutise hingetõmbeaja jooksul oma käitumist, kõnet, iseloomu ja ellusuhtumist tundmatuseni muuta. Tšulpan Hamatova, kes vambist medõena suudab ühe stetoskoobiliigutusega meeshinge suvalises suunas saata, kehastub ümber tavaliseks järjekorras seisvaks tobukeseks või teraselt pimeda lõõtspillimängija jalge ees oleva kruusi täitumist jälgivaks vanaeideks. Jevgeni Mironov, nüüdsama vilka koerakesena jumaldatud naisterahva jalgade juures tiirelnud, nihutab juba väärikalt oma hiiglasuurt kõhtu edasi mööda paigale tardunud külaelanike rivi, kes on seisma jäänud nende poolt "läbi kukutatud" "kandidaadi" laua juures. Ulja tantsu tšetšotka ja sõrmkübaraga vastu vana õmblusmasinat trummeldatud terava põrina dialoogiks muudetud sõduri ja õmblejanna armukirjavahetus kõlab nagu sfääride muusika. Kus olete teie, tavapärased kõlatud oiged ja hammaste krigin?

Lavastaja Hermanis on Srostki küla elanike olme hõrke, "maitsvaid" üksikasju midagi häbenemata lavale erksalt laiali puistanud. Kuid, uskuge mind, kõik see kirjeldusele allunud ilu ei ole "Šukšini jutustustes" peamine.

On raske sõnu leida, et kirjeldada seda, kui suure tähelepanuga jälgivad lavastuse loojad oma tegelasi, kuivõrd inimhinge iga liigahtus neid huvitab. Kuidas muudab tegelaste kurbus ka neid kurvaks, kuidas elavad nad läbi nende armastust, kuidas nad oma tegelasi austavad, kuidas on neile igaüks armas, isegi see, kes on meeleheitest kirve järele haaranud. " "Hing", "armas" - mis ruigamine see on?" viriseb paatosest ebameeldivalt puudutatud lugeja. Seepeale tahaksin ma teile kirjutada: "Vaadake enda ümber! Me elame inimeste keskel! Ja see pole hirmus!" Aga kes mind usub... Hermanise Šukšini lavastuses usub seda igaüks.

Jelena Grujeva
Time Out