Загрузка...

Vl. Majakovski nim. Teater - Mees, kes pidas oma naist kübaraks

Kõikidel etendustel on eestikeelne sünkroontõlge

Vl. Majakovski nim. teater, Moskva 

INIMENE, KES PIDAS OMA NAIST KÜBARAKS
Oliver Sacksi ainetel

kohtumised suurepäraste inimestega 

Lavastus: Nikita Kobelev
Kostüümikunstnik: Marina Bussõgina
Videokunstnik: Jelizaveta Kešiševa
Koreograaf: Aleksandr Andrjaškin
Valguskunstnik: Andrei Abramov 

Näitlejad: Julia Silajeva, Aleksandra Rovenskihh, Natalja Palaguškina, Pavel Parhomenko, Nina Štšegoleva, Roman Fomin, Anastassia Tsvetanovitš, Olga Jergina, Aleksei Zolotovitski 

Etenduse kestus 2 tundi 40 minutit (vaheajaga)
18+

Lavastus oli 2018. aasta „Kuldse Maski“ longlistis. Osales programmis Russian Case 2017. aasta festivalil

Ülemaailmselt kuulsa Ameerika neuropsühholoogi ja kirjaniku Oliver Sacksi teosest „Inimene, kes pidas oma naist kübaraks", mis põhineb tema patsientide lugudel, sai ülemaailme bestseller ning sellel on huvitav lavaline saatus: Michael Nyman kirjutas ooperi, esimese draamalavastuse tegi aga Peter Brook. Majakovski-nimeline teater lavastab seda Venemaal esimest korda, et rääkida inimestest, kes püüavad üle saada oma erinevatest paradoksaalsetest kõrvalekalletest. Lavastuse loojad uurivad meediatehnika, eksootiliste muusikariistade ning delikaatse huumori abil neid kõrvalekaldeid kui avastusi, muutusi aju töös – kui inimese tavaelus tundmatuid teid.

Oliver Sacks, autorina oma kangelastest: „Neid võib nimetada veidrikeks, aga kujuteldamatut kaugetes kohtades, mille olemasolu on ilma nendeta isegi raske uskuda. Mina näen nende veidrustes imede ja muinasjuttude peegeldust".

Nikita Kobelev, lavastaja: „Mõtlesime lavastuse jaoks välja naljaka valemi „kohtumised suurepäraste inimestega". Me tõepoolest tahaksime, et etendus muutukski selliseks kohtumiseks – mitte tegelastega, aga inimestega, nende lugudega, mis absoluutselt ei sarnane üksteisega. Heites pilku nende haigusest segipaisatud saatusesse, uurib doktor Sacks sidet aju ja teadvuse vahel, teadvuse ja hinge vahel."
„Majakovski-nimelise teatri lavastus on lavastatud ning mängitud nii kaasakiskuvalt, et polegi vajadust endas tekitada huvi antud teema erilise vajalikkuse üle ... Järelmaitsena jääb domineerima Oliver Sacksi peamine humanistlik mõte – ühest küljest jätavad neuroloogilised puudused haiged ilma tavainimese õnnest, teisest küljest aga tõstavad nendes esile mingi ühe omaduse, nende isiklike ja unikaalsete võimete ja võimaluste koridori. Võimalik, et see lisab neile isikliku, teiste inimeste poolt mitte tajutava õnne. Ka teatrikirge võiks ju just niimoodi seletada."
Ajaleht Kommersant