Загрузка...

J. Vahtangovi nim. teater - Kuningas Oidipus

Kõikidel etendustel on eestikeelne sünkroontõlge

J. Vahtangovi nim. teater, Moskva

Sophokles
KUNINGAS OIDIPUS 

Ühine lavastus Kreeka Rahvusteatriga

Lavastaja: Rimas Tuminas
Stsenograafia: Adomas Jacovskis
Kostüümikunstnik: Maxim Obrezkov
Helilooja: Faustas Latenas
Kooripartiide helilooja: Teodorus Abazis
Koreograaf: Angelica Cholina 

Näitlejad: Viktor Dobronravov, Ljudmila Maksakova, Jevgeni Knjazev, Eldar Tramov, Jevgeni Kossõrev, Vitalis Semjonovs, Valeri Ušakov, Oleg Forostenko, Artur Ivanov, Ruben Simonov, Maksim Sevrinovski, Jekaterina Simonova, Pavel Judin, Juri Tsokurov, Ilja Algaer, Panayotis Atanasopulos, Tanasis Vlavianos, Giorgos Gallos, Dimitris Georgiadis, Kostas Korakis, David Magaldadze, Sokratis Patsikas, Giorgos Stamos, Leonardos Kheyfets-Batis, Spiros Tsekuras,  Fjodor Vorontsov, Jevgeni Piljugin, Aleksandr Galotškin, Yannis Zafeiropoulos, Tanyana Polosina, Maria Rival, Maria Berdinskihh, Anastassia Lukjanova 

Etenduse kestus 1 tund 40 minutit (ilma vaheajata)
16+

Preemia „Kuldne Mask“ 2018. aasta nominant kategooriates „Parim draamalavastuse suurvorm“, „Parim lavastajatöö“, „Parim kunstnikutöö“.

Müüt Oidipusest on inimkonna ajaloos üks jubedamaid. Õnnelik valitseja, õnnelik mees ja isa ei jää hetkega mitte ainult kõigest ilma, vaid saab ka teada, et kõik, mille üle ta uhkust tundis, on tegelikkuses mahapesematu häbi, põhjus kahetsuseks ja valuks. Ühe hetkega variseb kõik kokku. Ja kokkuvarisemise põhjuseks on kellegi kurjus. Tema hädade põhjuseks on jumalate needus ja saatuse käigud. Rimas Tuminas on kaasaegse teatri üks paremaid lavastajaid, antud lavastuses räägib ta sellest, mis on kõige olulisem – duellist Saatusega, inimväärikusest ja oskusest Saatuse ees kummardada. See on jutustus hingejõust ja halastusest – kahest peamisest inimomadusest, mida ei saa ei röövida, allutada ega määrida.
internetiväljaanne Teatral-online

J. Vahtangovi nimelise teatri lavastuses on Saatusel oma materiaalne kuju – võimukas, aja jooksul mustaks muutunud paljusilmne mitmemeetrise diameetriga toru, ajaloo võidusõit, kõrgemate jõudude tööriist, karistus õigetele ja valelikele. Kujundlikkuse ja koosmõjude poolest on stenograafiline valik võrreldav David Borovski kuulsa eesriidega Juri Ljubimovi poole sajandi taguses „Hamletis".

Rimas Tuminas aga ei lavasta sugugi mitte krimilugu, kuigi selles on olemas nii trilleri, õuduse, melodraama kui ka intellektuaalse draama elemente. Ta loob lavastuse, mis toetub ülimale eneseregulatsioonile, mis teadlikult väldib tavalisi lavastuslikke müstifikatsioone. Ta loob lavastuse aegade lõpust ja sellest, et ka apokalüpsise ning sellele eelnevate seikluste keerises on inimene, kes alguses tundub pisikese ja ülbena, kuid, olgugi et „haavatud nii, et ajud paistavad", on siiski võimeline otsustavateks tegudeks, tugevateks tunneteks ja andunud armastuseks. htaegu kahtlase ja väärika inimloomuse allutab siiski halastamatu saatus.
ajaleht Ekran i stsena