Загрузка...

Teater 'Draamakunstikool' (Dmitri Krõmovi teatrilabor) ja produtsent Leonid Roberman - Kaasavaratu

Kõikidel etendustel on eestikeelne sünkroontõlge

Teater „Draamakunstikool" (Dmitri Krõmovi teatrilabor) ja produtsent Leonid Roberman, Moskva

Aleksandr Ostrovski
KAASAVARATU

Lavastus: Dmitri Krõmov
Kunstnik: Anna Kostrikova
Videokunstnik: Jelizaveta Kešiševa
Videograafika kunstnik: Andrew Freeburg
Valguskunstnik: Ivan Vinogradov
Grimmikunstnik: Tatjana Šmõkova
Koreograaf: Anatoli Voinov
Ehted: Kirill Fjodorov 

Näitlejad: Sergei Melkonjan, Maria Smolnikova, Konstantin Muhhanov Vadim Dubrovin, Maksim Maminov, Jevgeni Startsev, Anna Hodževanova, Mihhail Umanets, Kristina Vlassova, Jelizaveta Jurjeva, Valeri Gurjanov, Rustam Eivazov, Kirill Fjodorov, Sergei Nazarov, Arkadi Kiritšenko 

Etenduse kestus 2 tundi 40 minutit (vaheajaga)
18+

Osales programmis „Russian Case" 2018. aasta festivalil

Dmitri Krõmov on Ostrovski näidendi toonud kaasaega, tõlgendades omamoodi autori märget „tegevus toimub kaasajal". Ainult et tema jaoks, nagu ikka, pole olevik üldse mitte olevik. Kaasaegsed reaalsused ja tüpaažid on siin materjal mängimiseks, igal tegelaskujul ning igal episoodil on oma aktuaalne äratuntavus, samas aga ka oma terav, peaaegu nukulik ekstsentrilisus. On kaldapealne. On jupp aeda, tundub, et katkist. Ja ekraanil on legendaarne 2008. aasta Venemaa-Hollandi jalgpallimats. On Larissa Ogudalova, ilma hääleta estraadilaulja, kes unistab armastusest ja ilusast elust. On kaupmehed Knurov ja Voževatov, 90-ndate aastate kutid. Ja lõpuks peigmees-ametnik Karandõšev, ema Harita Ignatjevna, kes on needsamad 90-ndad kuidagimoodi üle elanud, ilmselt on parem mitte teada, kuidas.
Maria Smolnikova Larissa rollis on selle panoptikumi peamine kurblik ekstsentrik: mitte potentsiaalne luksuslik armuke, vaid vürst Mõškini nais-variant. Ostrovski Larissal on oma relvad – kütkestavus ja veetlus ta hukutavadki, alguses aga siiski kaitsevad. Smolnikova Larissal pole end millegagi kaitsta, ta on abitu nagu kutsikas, kes on sattunud koerapüüdjate peole. Teda jälgida on õudne, aga samas ei saa temalt ka silmi ära.
ajaleht Kommersant

Krõmov toob Ostrovski oma isiklikku, unikaalsesse maailma – veidrasse, grotesksesse, pilkavasse, aga kogu tema uue lavastuse kibeduse ja traagika juures (naer naeruks, julm ja verine lõpp ei kao ju kuhugi), säilitab lavastaja oma karisma – teater on ikka nõiduslik paik, kus võib luua kõike ja nautida jumalikku vabadust.
Veebileht Coolconnetions