Загрузка...

Teater 'P.N. Fomenko stuudio' - Suveöö unenägu



Teater 'P.N. Fomenko stuudio', Moskva

William Shakespeare
Suveöö unenägu

Lavastaja: Ivan Popovski (Makedoonia)
Kunstnik: P.O.P.
Etenduse kunstilis-tehniline lahendus: Konstantin Lebedev
Kostüümikunstnik: Angelina Atlagitš
Valguskunstnik: Vladislav Frolov
Arranžeering: Marina Raku, Nikolai Orlovski
Muusikalise ansambli juht: Marina Raku
Video: Aleksandr Martšenko
Koreograaf: Oleg Gluškov

Näitlejad: Karen Badalov, Galina Tjunina, Oleg Nirjan, Ambarzum Kabanjan, Serafima Ogarjova, Irina Gorbatšova, Aleksandr Mitškov, Juri Butorin, Nikita Tjunin, Andrei Kazakov, Rustem Juskajev, Kirill Pirogov, Stepan Pjankov
 
Etenduse kestvus 3 tundi ja 20 minutit
18+

Tegelikult teeb Shakespeare oma lüürilises komöödias teatud eksperimenti kire uurimisest, teeb laborikatseid inimese suurima tundega. Autor ja lavastaja panevad kangelased  vabasse (ja seoses sellega ka teatud määral ohtlikku), alateadvuslikku stiihiasse, nad uurivad eneseunustamise ja kannatlikkuse piire, nende allaheitlikkust ja vastupidavust, kes leiavad ja kes kaotavad armastuse

'Novaja Gazeta'

Publik nägi 'Suveöö unenägu' sellisel ajal, kui tundus, et kuskil pole enam mingit rõõmu teatritegemisest, ning etendusel oli neile samasugune efekt kui lämbujale hapnikupadja ulatamisel. Teatrile endale, mis oli just üle elanud oma juhi lahkumise igavikku, oli tähtis taas tunnetada pinda jalge all ning selle jaoks oli see etendus oma liistude juurde tagasijõudmiseks, aga samas ka uueks arengusuunaks. Ivan Popovski 'õmbles' etendust justkui vanade lõigete järgi, pannes tuletama meelde psühholoogilist ristpistet, kergemat hingamist ja ka võidukat silmakirjalikkust. Esilinastuste defileel aga nägi tema töö välja lausa jalustrabav.
Ivan Poposvki pole mitte ainult oma õpetaja Pjotr Fomenko järgija. Tema 'Unenäo' tsirkusetaolises mässus on kahtlemata kuulsa Peter Brooki etenduse tunnuseid, kes nõudis näitlejatelt ka proovides täielikku emantsipeerimist, mida hiljem ohjeldati tsirkusetrikkide abil.

ajakiri 'Teatriafišš'

'Suveöö unenägu' on ilmselt pöördeline etendus, mis annab nii 'Stuudiole' kui ka kogu teatrisüsteemile lootust, et salajane ja varjatud teatraalsuse ressurss on kusagil veel siiski alles. Etendus justkui keerab ette uue lehekülje, meenutades retrospektiivselt seda, mis on sellel laval kaunist olnud. 1990-ndatatel aastatel, kui 'Stuudio' säras kogu oma jõus, käis Pjotr Fomenko välja viisi, kuidas selles kibedas ning mahakäinud ajastuvabas reaalsuses ellu jääda. Kaitsekilbiks olemise juhtivate roppuste vastu oligi teatraalsus, mimikri, silmakirjalikkus. Fomenko soovitas ellu jääda läbi teatri õppetunni – 90-ndad aastad oli võimalik üle elada ainult siis, kui tekitasid endale oma enda reaalsuse, korrutades selleks omavahel illusioone, vahetades maske ja intonatsioone.
Tagasiminek selle energia juurde võib 2015.-nda aasta kaasaegsele ühiskonnale pakkuda sama ellujäämise mudelit. See ongi ilmselt kõige tähtsam. Unenägu, unede nägemine, vabatahtlik unenäojumala Morpheuse embusesse langemine, hallutsinatsioonide teraapia – see ongi käesoleva hooaja kõige eredamate etenduste teemaks. Kusjuures 'Unenäos' on see kannatuste unenägu, pimeduse unenägu. Ateenalike armatsejate erootilise jagamatu rauguse taga hahetavad neuroosid ja unenägu, mida vaadates ei puhka välja. Meelitav, kuid piinav armastus mässib inimesed enda sisse nagu padrik, koelõimede silmused.
Koelõimede sümfoonia on 'Unenäos' äärmiselt sensuaalne. Rippudes neil koelõimedel nagu liaanidel, sidudes jäsemed kinni, näitab ateena armatsejate nelik Oleg Gluškovi akrobaatilise plastikaga kehalise piinade imesid. Nad väänlevad, tõmbuvad krampi, praevad, sulavad, on oksadel kui ristilöödud. Armunud, kes kuidagi ei suuda üksmeelele jõuda, vaevatakse ära jooksuga mööda metsa, nad kannatavad vastamata tunnete käes ning veel topeltki jumalate vigade pärast ning leiavad end füüsilise kurnatuse äärelt. Nende öise võlumetsa häältest ning lõhnadest kiusatusse viidud kehad piinavad neid instinktidega, millele ei leia kasutust.

internetiväljaanne 'Teatraal'