KOLM ÕDE

4. ja 5. oktoober. Vene Teater.

Väike Draamateater - Euroopa Teater, S.Peterburg

Anton Tšehhov
KOLM ÕDE
draama

Lavastaja: Lev Dodin
Kunstnik: Aleksandr Borovski
Lavastaja: Valeri Galendejev
Valguskunstnik: Damir Ismagilov

Mängivad: Pjotr Semak, Tatjana Štšuko, Sergei Vlassov, Aleksandr Zavjalov, Sergei Kozõrev, Sergei Kurõšev, Irina Tõtšinina, Igor Tšernevitš, Mihhail Samotško, Jelizaveta Bojarskaja, Aleksandr Bõkovski, Pavel Grjaznov, Jelena Kalinina, Jekaterina Kleopina, Anatoli Kolibjanov, Vjatšeslav Korobitsin, Stanislav Nikolski, Polina Prihhodko, Darja Rumjantseva, Aleksei Morozov, Jelena Solomonova, Jekaterina Tarassova, Danila Ševtšenko

Etendust kestab koos vaheajaga 3 tundi

ETENDUSEL ON EESTIKEELNE SÜNKROONTÕLGE 

Selle teatri esituses ei ole Tšehhovi lugu õdedest nende unistuste ja lootustega, armastuse ja kannatustega üldse meile harjumuspärase Tšehhovi lavastuse moodi. Misanstseenide range iluga haakuv askeetlik lavakujundus annab kätte süžeeliini, mis kätkeb endas kogu 20. sajandi saatust. Lavastuses ei ole häid ega halbu tegelasi, tundub, et ka kõige kiuslikumalt oma õigusest kinnihoidvatel tegelastel on õigus, kõik nad on õnnetud ja üksildased. Sellega on loodud erakordselt õrn üldinimliku teineteisemõistmise ja armastuse atmosfäär.

Selles lavastuses pole eriefekte - esiplaanil on autori tekst ja näitlejate elav mäng. „Kolm õde" on puhas, liigsest teatraalsusest puhastatud ja ääretult aus dialoog saaliga.

„Kolm õde" on kaine lavastus, see on karm, kaugel sentimentaalsusest, kuid samal ajal kaastundest tulvil lugu. Lev Dodin pakub meile Tšehhovi näidendit traagilises võtmes. Väikese Draamateatri laval põimuvad katkised saatused, naiste üksinduse lootusetus, asjatu armuvaev, igatsus ei ole siin mitte ainult hingeline, vaid ka füüsiline. Harjumuspäraseks saanud „igatsusest parema elu järele" asemel pakub Dodin meile lugu kohutavast ja viljatust vajadusest armastuse järele, piinavat süžeed elamata jäänud eludest.
Lev Dodin leiab katarsise tulemuse kaikumatus stoilisuses. Kui Dodini lavastuse õed ütlevad „peab elama", siis siin on kõige olulisem sõna „peab". Mis parata, peab olemas olema, peab kuidagi proovima lõpuni elada, kui muud pääsu pole. „Ma hakkan töötama ja annan oma elu neile, kellel seda võib vaja minna". Need sõnad on öeldud nii, et ei jää kahtlustki - sellist ohverdust Irinalt pole kellelgi vaja, ja ta ise teab seda suurepäraselt. Aga ta ikkagi toob selle ohvri, isegi kui seda keegi vastu võtta ei taha.
Oled sa usklik või mitte, aga oma risti pead sa kandma.

portaal «OpenSpace.ru»

Dodini lavastus on põletavalt ja traagiliselt kaasaegne. Seal ei ole minuti jagugi valelootust, pole grammigi sentimentaalsust, pole jälgegi lohutajast Tšehhovist, keda vene teater on harjunud vaatajale pakkuma magushapu köhakommina. Lev Dodin teab: paranemist ei ole oodata, sest seda ei saa tulla. Dodin ei taha, nagu paljud teised, Tšehhovi tegelasi naeruvääristada või neid klounideks muuta, näitamaks nende olukorra väljapääsmatust, piisab ka sellest, kui tähelepanelikult ja ausalt nende sõnu kuulata ning neile näkku vaadata.
Lavastaja on kinkinud igale tegelasele olulisi detaile. Aga kõige tähtsam avastus on seotud Tšebutõkiniga, kellest on saanud „Kolme õe" üks peategelasi: oma „tararabubmiat" laulva doktori osatäitmises on tunnetatud midagi vene rahvuslikule iseloomule põhimõtteliselt olemuslikku. Seal on mingi vene inimesele omane arusaamatu ja hirmutav ühendus tundlikkusest ja ükskõiksusest, emotsionaalsusest ja tuimusest, elujaatamisest ja elu hävitamisest. Sellest, mida Tšehhov kunagi maailmale pakkus. 

Ajakiri „Kommersant-Vlast"