Kallid sõbrad!

Tallinn on teatrifestivali Kuldne Mask raames juba 14 aastat võtnud vastu mitmeid teatritruppe Venemaalt.

Tänavusel festivalil võime rõõmustada nii tuntud kui ka noorte lavastajate tööde üle, saame avastada uusi näitlejanimesid ja heldida taas kohtumistel armastatud näitlejatega. „Kuldse Maski" peamine eesmärk, lisaks publiku rõõmustamisele, on meie ettekujutuse avardamine kaasaegsest teatrikunstist, uute muljete ja emotsioonidega rikastumine, aga ka tähelepanu pööramine igavestele tõdedele ja aktuaalsetele küsimustele.

Festivali selle aasta kavas pööratakse tähelepanu aegumatutele väärtustele, iga aastaga koondub neid kunstnike terava tähelepanu alla aina rohkem. Maailm me ümber muutub üha keerulisemaks ja arvutikesksemaks, igapäevane elutempo kasvab hoogsalt ja ka elu ise muutub äärmiselt jäigalt struktureerituks ega jäta palju ruumi isiksuse arenguks.

Enamik „Kuldse Maski" kavas olevatest lavastustest on valminud noorema põlvkonna lavastajate käe all. Neis kõigis pööratakse erineva lähenemisega tähelepanu kaasaja valupunktidele. Novosibirskist pärit lavastaja Timofei Kuljabini „Kolm õde" otsekui illustreeriks mõtet, et me ei kuule enam üksteist: kõik sealsed tegelased on kaotanud kõnevõime ning nad suhtlevad vaid žestide abil. Isiksuse hindamatust väärtusest, olgugi paradoksaalses lavakeeles, räägib ka noore lavastaja Maksim Didenko „Tsirkus", mis on valminud 30-ndate aastate legendaarse samanimelise linateose ainetel. Festivali kavast leiame ka Rimas Tuminase uue töö: iidne ja sünge müüt kuningas Oidipusest kõlab tema lavastuses hümnina inimese vaimujõule.

Selle aasta kavas on ka „Kuldse Maski" ja Tallinna Linnateatri festivali Talveöö Unenägu ühisprojekt, mis on pühendatud Eesti ja Läti riikluse 100. aastapäevale ning mille raames tutvustatakse Läti kõige tuntuma lavastaja – Alvis Hermanise töid.

Igal sügisel avab Tallinn oma lavad Venemaa parimatele teatritruppidele. Meie, inimesed erinevatest rahvustest, erineva vanuse, maitsete ja soovidega, koguneme suurtesse ja väikestesse saalidesse selleks, et nautida teatrikunsti, imetleda näitlejate meisterlikkust, mõtiskleda lavastajate uute kontseptsioonide ning igaveste tõdede üle, et naerda ja nutta, et paremini tundma õppida iseennast ja üksteist. Ilma piirideta ja eelarvamusteta maailm, mille poole me püüdleme – saab alguse teatris.