Teater „Silla juures“, Perm
Martin McDonagh
Üksildane lääs

Lavastaja ja kunstnik: Sergei Fedotov

Mängivad: Sergei Detkov, Vladimir Iljin, Maria Sigal, Mihhail Orlov

Etendust kestab 2 tundi 45 minutit

Väikese iiri linnakese pastori isa Welshi kogukond on väga sõnakuulmatu ja isegi agressiivne: vennad Connorid on valmis iga hetk teineteist ära tapma võitluses gaasipliidi pärast, kaklevad pidevalt pühakute kujude, aga ka krõpsupakkide ja viskipudeli pärast. Kohalik „iludus“ Maureen Folan tapab oma ema ahjuroobiga. Kõige tipuks uputab veel politseinik Thomas ennast järve… Meeleheitele viidud pastor võtab ette viimase, täiesti uskumatuna tunduva katse kõike ikkagi korda saada… 

Teatri „Silla juures“ versioonis muutub McDonaghi lugu viimseni piirini pingeliseks, täiesti etteaimamatuks ja tohutult naljakaks. Sest ükskõik mis absurdsena tunduvat surmapattu tegelased ka üles tunnistama ei hakka, selle tulemust on ikka raske ennustada: kas tulemas on metsik ja naljakas vaatemäng või traagiline püssilask… 

„Üksildane lääs“ on julm ja tume komöödia. Kõik McDonaghi dramaturgiale omased elemendid: paljastatud psühhologism, elust tuttavate situatsioonide ummikusseviidus, inimeste ja olude julmus, „must huumor“ – kõik see on selles näidendis viidud kõrgeimale tasemele.

Laval saab näha corrida ja malepartii paradoksaalset, hüpnootilist segu. Fookuses on kaks venda koos nende hingekuristike, solvumiste ja valudega, vendade vajadus Armastuse ja Mõistmise järele, aga ka võimetus seda saavutada. Peaaegu groteskini viidud komöödia põrutab järsku emotsionaalsesse ja kõlbelisse kuristikku. Pseudostabiilsuse ja lubatavuse piiride mahapühkimise ajastul pakume me šokidramaturgiat, injektsiooni Tõest, Südametunnistusest ja… iiri huumorist. 

Kui on olemas selline mõiste nagu „psühholoogiline teater“, siis meie poolt pakutud versioon kultusdramaturgi Martin McDonaghi tuntud näidendist on äärmiselt terav psühholoogiline teater. Sündmuste haiglane realistlikkus ja vendade suhted, aastatepikkuse teineteise mittemõistmise varal tekkinud julmus, olmemured, tühised solvumised ja tapmine käivad paradoksaalselt käsikäes terava koomilisusega, pannes vaataja tunnetuslikult ekstreemsetesse olukordadesse.

Sergei Fedotov 

Laval põletatakse päriselt paberit, tõusevad tossupilved, süüakse suurtes kogustes krõpse ja isegi relv surutakse nii usutavalt vastu meelekohta, et tundub, nagu lendaks kohe peale päästikule vajutamist aju vastu seina laiali.  

Lavastaja on lavaruumi kappe täis ladunud – need on puhvetkapid keraamiliste pühakute kujudega. Veel on laval pehmed tugitoolid, seintel mingisugustes populaarsetes filmides mängivate märulimeeste postrid. Kõik need asjad on piirjooned näidendi tegelaste maailmale, kahe poolearuse venna maailmale, kus tuntakse oma täielikku isatust, kui neil puudub elementaarne: armastus, usk, sõprus. 

 ajaleht „Permski obozrevatel“